/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
Olen alati arvanud, et Eestis juurdunud integratsioonilisse terminoloogiasse tuleks suhtuda ka huumoriga. NLKP peasekretär Leonid Brežnev hoiatas ühes oma esinemises, et ei tohiks enda sekka lubada võõrast terminoloogiat, kuna «terminoloogia tuules imbub peatselt sisse ka meile võõras ideoloogia».
Tegingi poisikesena oma kodus Lenini puiesteel «valge maja» kõrval eksperimendi – tõstsin ühiskoridoris ühistelefoni toru ja laususin termineid: «hard rock», «heavy», «rock’n’roll». Siis tuligi klassivend Vovka Mironov, kaasas lindimakk Jauza.
Ja ma sain temalt oma monofoonilise Nota 303ga ümber lindistada Led Zeppelini ja Deep Purple’i muusikat. Tal oli kaasas ka vapustav Slade’i kontserdisalvestus. Noddie Holder röökis, nii et vähe polnud. Seega, Brežnevil oli jumala õigus. Võõra vaimu ja saamahimu imbumine toimus terminoloogia jälgedes hea nõukogudemaise heliaparatuuri kaudu.
Seda laastavat rokki sai mõnda aega tõrjuda vaid toore jõu abil. NLKP KK võitles sissetungijaga mastaapselt – keelas plaate, kontserte ja leiutas muusikakriitikute tarvis termini «vaimne AIDS». Naaber Serdjuk aga läks ja lihtsalt keeras meie toa elektrikorgi välja. Aga naabreid oli ühiskorteris nii palju, et Parmasto perelt sain pikendusjuhtmega voolu ja kuulasin edasi.
Naabrinnast õpetaja Möller ei sekkunud ja vannitoaäärne sõjaväelaste perekond Mergassov oli meie toast diagonaalis peaaegu sama kaugel kui Arnold Rüütli korter samas majas.
Tol ühtsuse ajal oli muude terminitega absoluutne selgus: Eestis elasid eestlased, venelased ja teised – kõik kokku «uus ajalooline inimkooslus» ehk Nõukogude rahvas. Hiljem sain häbiga tunda terminit homo soveticus. No et olin. Või isegi olen.
Sest kui te arvate, et sellega on tehtud lõpparve, siis eksite: kõrvuti Eesti õigusjärgsete kodanikega on olemas ka õigusjärgsed sovetikused: kaasmaalased ehk sootetšestvenniki.
Nendeks võivad osutuda ka Eesti kodakondsed ja ükskõik mis rahvusest inimesed. Eestis jagavad konkurendid mitut sorti sootetšestvenniku tunnistusi, selle asjaga on isegi riid majas. Nagu kunagi «Kuldvasika» raamatus revolutsiooni kangelase leitnant Šmidti libalaste vahel, kui nad lunisid võidu täitevkomiteedelt raha ja toidutalonge.
«Kaasmaalane» on üldse üks selline kaval termin. Et sa ei unustaks ära, et sa võid küll olla Eestis sündinud, tead keelt, sööd mulgikapsaid, aga pead vaatama ikka metsa poole ja olema südamest tänulik selle eest, et sulle sealtpoolt majandusblokaad korraldati.
Ja kui sa ei vaata sinnapoole, siis oled sa integrast: see on veel üks uus termin selleks, et siduda eesti keele ja meele sallimist lausa pederastiaga. See viimane asi oli Nõukogude ajal seadusega rangelt karistatav, nii et õigusjärgsed sovetic’used saavad kohe aru, et igasugune integreerumine Eestis on kriminaalne perverssus.
Integreerumine Venemaal on aga kaasmaalisuse kõrgeim vorm, selleks on loodud isegi kaasmaalaste tagasikolimise riiklik programm. Kuigi kaasmaalased ei taha apartheidi-riikidest lahkuda ja eelistavad kannatada, armastades kodumaad ohutust kaugusest.
Termin «integrast» on meie venekeelses meedias niivõrd laialt kasutatav, et rahvusvähemuste esindajad võiksid ükskord ometi ka kära tõsta: kuidas võib neid nii avalikult solvata, sidudes eesti-lembusega. Nii hullud nad nüüd kah ei ole… Briti mõjuka ajakirja Economist korrespondent Edward Lucas väidab, et teda ajab Eestis olles pidevalt segadusse see, keda nimetada eestlaseks, mitte-eestlaseks, venelaseks või vene keelt kõnelevaks inimeseks.
Kulla härra segaduses olev ingliskeelne kirjamees Lucas, te peaksite ju ometi teadma, et eestlasi peetakse läänes tihtipeale venelasteks. Missuguses segaduses peaksime siis olema meie? Ja miks peaks meid kogu aeg kuidagi liigitama? Äkki mõni meist on juut – mis siis saab?
Üht Nõukogude filmi vändanud kuulus režissöör oli usbekk, osatäitjate hulgas oli ka grupp mustlasi. Režissöör pöördus nende poole muudkui «seltsimehed mustlased» ja «seltsimehed mustlased». Mustlastel viskas lõpuks üle ja nad hakkasid vastama talle «jah, seltsimees usbekk».
Režissöör jäi äkki mõttesse ja edaspidi pöördus nende inimeste poole nimepidi või siis hüüdis lihtsalt «seltsimehed». «Seltsimeeste» vastu aga ei saanud tollal kellelgi vastuväiteid olla, isegi naistel mitte.
Edward Lucas on endale teadmata täiesti päri Brežneviga, olles väitnud Briti Nõukogu korraldatud seminaril «Eesti teekond sallivusele», et terminoloogia on äärmiselt oluline, kuna see mõjutab inimeste mõtteviisi.
Ajakirjanik arvab, et eestlased peaksid oma terminoloogiat kohendama. No nii: aga keda pidas Lucas silmas? Ta ütles: eestlased peaksid. Aga ta ju ise tunnistas üles, et ei tea täpselt, keda võiks eestlasteks nimetada. No ja kes siis peaks terminite kohendamisega tegelema?
Siin jõuame päris põneva terminoloogilise ekvilibristikani, mida olen jälginud varasemate presidendi kärajate käigus. Seal räägiti nii palju sallivusest ja sallimatusest, nõnda väänati, miksiti ja «terminiseeriti», et hoia ja keela!
Nii et kui sain sõna, siis küsisin asjaosalistelt: «Kas sallimatuse sallimine on sallivus? Ja kas sallimatuse mittesallimine on sallimatus?» Saal rõkatas korra naerma, siis aga sigines lavale piinlik vaikus ja rohkem mind kärajatele ei kutsutud.
Aga mulle jäi meelde (pärast meie presidendi hiilgavaid ingliskeelseid dialooge ühe maailma tippajakirjanikuga) Hardo Aasmäe repliik Marju Lauristini endale tuhka pähe raputamise sallimatusesaagale. «Pole sel eestlaste sallivusel viga midagi,» ütles Hardo Aasmäe, kes teab täpselt, millal võib kasutada terminit «eestlased». Edward Lucas seda ei tea. Õnneks polnud austatud Lucas ka Tallinna linnapea…
Armas inglise-ja-palju-veel-mis-keelne kolleeg, ega mõnedest asjadest ei olegi võimalik aru saada: kui vene meedia pasundab sellest, et riigikokku pääses rekordiliselt kümme venelast, arvates nende hulka ka näiteks Korea rahvuskunsti arendava eesti perekonnanimega inimese – no mis terminoloogiat te üldse taga nutate?
Kui venekeelsed teabevahendid kutsusid üles hääletama Eesti laulu valimisel «ainult meie (naša), vene lauljatari Victoria poolt, kes on venelane, venelane, venelane», siis mis kasu on meil terminoloogiast? Kui eestlastest lauljad polegi Eestis «naši» ja Jana Kask eriti? Miks on nende arvates Yana Toom venelane, aga Jana Kask mitte? Missuguse meditsiinilise terminiga saaks sellist mõtteviisi määratleda? Mulle tõesti teeb nalja see terminoloogiline «Tuhat ja üks ööd».
Ühes võimsas riigis sattusid juba põlu alla mõisted «ema» ja «isa». Eesti demokraatlik arengutee on läänlaste omast mõnevõrra lühem. Alles lahkusid siit ei-tohi-öelda-kes, kes teostasid siin ei-või-öelda-mida. Las meil, mahajäänutel, olla emad ja isad.
Me lihtsalt ei oska teisiti paljuneda… Äkki tuleks nõustuda sellega, et meil on selles valdkonnas rohkem žargoonisõnu kui termineid. Ja et kui me mõtleme välja mõned uued mõisted, siis ei muutu tuhkagi. Üks taristu ees või taga.
Mida rohkem on sel alal termineid, seda suurem hullumaja. Kui oleks minu teha, kärbiksin hoopis nende arvu ja kaotaksin igasugused eitusega sõnamonstrumid. «Mitte-eestlased» ei lähe mitte. See on ju kaasmaalisuse ideoloogia nurgakivi: naši on ükskõik kes – peaasi et mitte eestlased. Kui nad just omi küüditanud pole
. «Muulane» ei tahaks nagu ka olla: ma pole hobusemära ja eeslitäku ristand. No andke andeks! Vene keeles ei ole sõna «muulane» samuti heakõlaline – «inorodets». Hea, et mitte «urodets», kuigi kõlab sarnaselt. Tõlkemoment on äärmiselt oluline – te ei läheks ju ütlema mõnele toredale soomlasele, et tal on uhke kullipilk või vägev kullinina.
Terminoloogia probleemi heaks paroodiaks võiks pidada üht Dimitri Klenski tõsimeelset esinemist meedias juuni alguses 2008. aastal. Klenski jõudis selleni, et Venemaa keisri Aleksander Esimese auks nimetatud Aleksandri kook kannab nüüd Eestis nime Sassi kook, Moskva sai nimetati samasugustel natsionalistlikel kaalutlustel ümber kreemisaiaks ja Venemaalgi armastatud Tallinna vürtsikilu on õigusjärgselt Malahhovi kilu, kuna leiutajaks oli kohalik kaupmees Malahhov.
Ka pahatahtlikult prantsuspäraseks moonutatud nimega Valerie küpsise on leiutanud kohalik kondiiter, kes andis tootele oma nime – venepärase Valeri… Selline terminoloogiline sortimentlik kulinariaana tipnes Klenski loogilise järeldusega: «See, mida teeb täna võim… on paganate primitiivse revanši ilming orja kättemaksu vormis: ori on vabaks saanud ja tahab ise hakata orjapidajaks.» Aga äkki mina arvan selle loogika kiiluvees hoopis nõnda, et eestlased lihtsalt ei tahtnud olla Venemaa-vaenulikud, puredes Moskva saia. Et see oleks ju eriti hale orja kättemaks…
Ärge nüüd jumala pärast naerma hakake. Dimitri Klenski on ju nii inimene kui ka termin. Aga Brežnevi-Lucase teooria kohaselt järgneks Moskva saiale (terminoloogia) Kremli maailmavaade (ideoloogia). No et kui sööd banaani, varsti läheb silme ees mustaks. Mitte sinul, vaid neil, kes sind vahivad.
Aga äkki lähtuksime sellest, et heal lapsel on teadupärast mitu nime, olgu see inimene või sai: vene emakeelega inimesi nimetatakse mitut moodi – seega oleme head lapsed. Jätke mängust välja vaid mõisted «okupant» ja «tibla» ning siis nimetage mind kuidas tahate. Aga on see Moskva või kreemisai – mul on ausalt öeldes kama. Põhiline, et värske oleks.