Kui lugeja avastab lehest kirjavea, on tema esimene reaktsioon tavaliselt «Nojah, need ajakirjanikud ei oska ju üldse kirjutada» ja teine «Kas sel lehel tõesti keeletoimetajat ei ole?».
Maris Jõks: kuidas viga lehte satub?
18. märts 2011, 16:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgnevaga ei taha ma öelda, et vead lehes on midagi normaalset ja iseendastmõistetavat, Toomas Kiho kriitika on täiesti omal kohal. Kuid keeletoimetajal ei ole kuigi meeldiv ikka ja jälle seletada, et ei, ta teab tegelikult küll, kuidas tegusõna «naasma» pööratakse... Niisiis, olgu loetletud kuus viisi, kuidas võib viga lehte sattuda.
1. Keeletoimetajal jääb viga kahe silma vahele – võib-olla kiirustamise tõttu, võib-olla ka teadmatusest (jah, me ei ole võlurid, me alles õpime).
2. Keeletoimetaja parandab vea, kuid küljendajal jääb see kahe silma vahele. Eriti juhtub seda siis, kui parandusi on palju; vahel toob küljendaja sellisel juhul lehekülje veel korra keeletoimetajale tagasi, kuid alati pole selleks aega.
3. Keeletoimetaja parandab vea, kuid küljendaja saab parandusest valesti aru.
4. Keeletoimetaja loeb lehekülje üle, kuid viimasel hetkel teeb toimetaja seal veel muudatusi (eriti pealkirjades, eriti esikülje pealkirjas!). Keeletoimetaja näeb tulemust (siinkohal pigem tagajärge) alles järgmisel päeval lehest.
5. Toimetaja unustab lehekülje keeletoimetajale tuua ja asi avastatakse liiga hilja, siis kui külg on juba trükikojas.
6. Lugu tuleb nii hilja (sageli spordiuudised, aga ka välissõnumid ja poliitikauudised), et keeletoimetajal kästakse lugeda diagonaalis või öeldakse, et jätku üldse lugemata, sest aega lihtsalt ei ole.
Põhjused on loetletud suvalises järjestuses, mitte sageduse järgi. 14. märtsi, emakeelepäeva lehega juhtusid variandid 4 ja 5; ajastus poleks tõesti saanud parem olla.
Suur tänu märkuse eest Sudaani pealinna kirjapildi kohta.
Buffet’ võõriti hääldamine emakeelepäeva etteütluse dikteerimisel oli kahetsusväärne korralduslik apsakas: oli juttu, et diktorit tuleks kindlasti instrueerida, kuid jäi lahtiseks, kes peaks seda tegema.