Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maria Peterson: mis saab, kui Leedu ettevõte kahjustab tarbijaid Eestis ja Poolas?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tarbijakaitseamet. | FOTO: Peeter Langovits

Vastuseid küsimusele, kuidas lahendada tarbijakaitsevaidlusi, millega on seotud mitu Euroopa riiki, peaks andma praegu menetluses olev tarbijakaitse koostöö määrus, kirjutab Maria Peterson, majandusküsimuste nõunik Eesti Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures.

Kui Eesti tarbija ostab Tallinna poest kingad, mis kohe ära lagunevad, siis peaks tarbijal üldjoontes olema teada, kuhu oma kaebus esitada ja mis ta õigused on.

Oletame aga, et Leedu ettevõte teeb oma veebilehel eksitavat reklaami, mille läbi kannatavad tarbijad kõigis Balti riikides ja Poolas. Millise riigi amet oleks õigeim selle rikkumisega tegelema? Kes peaks koguma tõendeid, kes määrama karistusi? Kas karistus tuleks määrata kogu tegevuse eest või igas riigis eraldi? Kas ja kuidas on ühes riigis kogutud tõendid kasutatavad teises riigis? Mida ja kelle nõudmisel tarbijale hüvitatakse? Nendele ja veel mitmele küsimusele annab vastused menetluses olev tarbijakaitse koostöö määrus.

Esimene tarbijakaitse koostöö määrus pärineb aastast 2004. Enam kui 10 aastaga on aga palju muutunud ning kaubandus saanud piiriülesemaks ja digitaalsemaks. Kui ajad muutuvad, peab ka õigus muutuma. Euroopa Komisjoni uuring näitas, et ca 40 protsenti veebipõhistest kauplejatest ei austa tarbijate õigusi ja konkreetsete sektorite raames on statistika veel hullem – nt tarbijakrediidi ja reisiteenuste puhul rikkus ca 70 protsenti veebipõhistest kauplejatest tarbijate õigusi.

Selleks, et EL moodustaks ka reaalselt ühtse siseturu, peab tarbijate kohtlemine olema ühtselt reegleid järgiv, sõltumata sellest, millises liikmesriigis kaupleja asub. Tarbijakaitse koostöö määruse menetlemine on ELi tasandil veel pooleli, küll aga on üksmeelt näha eesmärgis muuta tarbijakaitse koostöö kiiremaks ja efektiivsemaks. Selleks omakorda on vajalik järgnev:

  1. Tarbijakaitseasutustel peavad olema teatud miinimumpädevused, sh nt pädevus nõuda veebilehtedele hoiatuste panemist ja vajadusel ka veebilehtedele ligipääsu piiramist. St olukorras, kus nt riigis A registreeritud ettevõtja müüb ebaausaid kauplemisvõtteid kasutades oma veebilehel kaupa ka teiste riikide tarbijatele, ei saa riigi A tarbijakaitseamet enam vabanduseks tuua, et tema ei saa midagi teha, kuna tal puudub pädevus seoses veebilehtedega. Veebilehtedega seonduv tegevus peab olema ka kiire – olukorras, kus eksitav reklaam või puhas petuskeem jõuab kohe miljoniteni, on oluline veebilehte haldava isiku võimalikult kiire tuvastamine ja rikkumise lõpetamine. Küsimus, kas tarbijakaitseametitel peaks olema ka pädevus tarbijate nimel kahjusid välja nõuda, kütab jätkuvalt kirgi ja on veel ühtse vastuseta.
  2. Tarbijakaitseasutused peavad tegema koostööd rikkumiste puhul, mis hõlmavad mitut liikmesriiki. Varasem regulatsioon keskendus eeldusele, et ühes riigis tegutsev ettevõtja rikub reeglina oma ja naaberriigi tarbijate huve. Elu on aga näidanud, et enamik rikkumisi hõlmab rohkem kui kaht riiki (mh tegutsevad ettevõtjad erinevates riikides läbi erinevate juriidiliste kehade). St et rikkumise puhul peavad tegutsema kõikide mõjutatud riikide tarbijakaitseasutused, kusjuures iga asutuse tegevus on piiratud oma jurisdiktsiooniga. Mida rohkem on osalisi, seda täpsemalt peab olema reglementeeritud, kes mida teeb. Määrus lähtub eeldusest, et menetlust juhib (st kogub ise tõendeid ja kasutab teiste kogutud tõendeid, teeb vajadusel trahve jms) riik, kus asub rikkuja, kuna tema saab oma tegevusega kõige enam rikkujat mõjutada;
  3. Eriti suurte rikkumiste menetlemine peab toimuma Euroopa Komisjoni koordineerimisel. Olukorras, kus rikkumine puudutab ainult nt Balti riikide tarbijaid, pole komisjonil ilmselt sekkuda vaja. Samas kui rikkumine puudutab enamikku liikmesriikidest (nt Apple’i garantii kaasus), on aega ja raha säästvam lahendus, kus koordineerimine on keskne. Samuti kaitseks selline lähenemine rohkem tarbijate huve, kuna viidatud Apple’i kaasus sai kõrgendatud tähelepanu osaliseks seetõttu, et kuigi Apple rikkus ELi õigust, siis vaatamata komisjoni pingutustele, tegeles Apple’iga aktiivselt vaid mõni liikmesriik. Komisjoni ja tarbijakaitseasutuste otsustusõigus ja täpne tööjaotus nende vahel on järgmine jätkuvalt kirgi küttev teema.

Tarbijakaitse koostöö määruse vastuvõtmine on prioriteet nii Euroopa Liidu Nõukogule kui Euroopa Parlamendile. Seega võib loota, et uus määrus võetakse vastu veel selle aastanumbri sees. Eesti toetab igati määruse vastuvõtmist. Hästi toimiv ja ühtne (digitaalne) siseturg on Eesti-sugusele väiksele, kuid nutikale riigile oluline.

Tagasi üles