Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marten Kokk: sotsiaalmeedia paljastab paralleelmaailmu ja toetab demokraatiat

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marten Kokk | FOTO: Riigikantselei

Sotsiaalmeedia roll välispoliitikas on olnud viimase 10 aasta jooksul järsult kasvav. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult  USA president Donald Trumpist, kelle tegevus Twitteris on hästi teada, kirjutab Marten Kokk.

Märkimisväärne on see, et eelmisel nädalal ühines Twitteriga näiteks endine Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, ehkki ta oli varem kõvasti vaeva näinud sotsiaalvõrgustike keelustamisega riigis. Kuigi Twitter on Iraanis endiselt tehniliselt võttes keelatud, on konto ka president Hassan Rouhanil ning isegi usujuhil Ali Khameneil on mitmekeelne konto. Twitter keelati Iraanis 2009. aasta valimiste aegu. Nüüd kogus endine Iraani juht ülilühikese ajaga 10 000 jälgijat ning tänaseks on neid juba 22 000. Mõistagi teeb ta oma sissekandeid inglise keeles.

Sotsiaalmeedia roll ühiskondlike protsesside mõjutaja või katalüsaatorina tõusis esimest korda üldsuse huviorbiiti seoses Araabia kevadega alles mõned aastad pärast Twitteri keelamist Iraanis.  Sotsiaalmeedia mängis Araabia kevade puhul olulist rolli just platvormi ja «võimaldajana». Üheksa kümnest küsitletud tuneeslasest ja egiptlasest vastas, et nad kasutasid info edastamiseks ja ürituste organiseerimiseks Facebooki.

Tehnoloogia on iseenesest neutraalne, poliitilise sisu annab sellele see, kuidas ja kes seda kasutab. Online-vestlused eelnesid araabia maades tihti füüsilistele meeleavaldustele ning aitasid neid paljuski tehniliselt organiseerida. Enamasti viis see  «võrdlemisi» rahumeelse riigikorra lagunemiseni nagu Tuneesias või isegi Egiptuses. Süürias aga asutati esmalt nn Süüria Elektrooniline Armee, mis poliitiliste vastaste kodulehekülgi ründas ning üritas agressiivselt ning ebaõnnestunult muuta sealse diskussiooni kulgu. Süürias oli Facebook väga vähe levinud ning diskussiooni tegelikult üldsuse ja valitsuse vahel sel platvormil ei tekkinud. Nagu ei tekkinud ka mingil muul platvormil.

Sotsiaalmeedia on usutavam kui «päris meedia»

Sotsiaalmeedia sai alguse tehnoloogilisest innovatsioonist, kuid on tänaseks muutunud kogu ühiskonda hõlmavaks fenomeniks. Olles algselt peredele ja sõpradele lihtsalt ühendusepidamise vahend, muutis ta selles osalejad ka turunduskampaaniate sihtmärgiks. Seejuures on poliitilised kampaaniad vaid üks turunduskampaaniate alaliike, aga märksa suurema mõjuga edasisele elule kui meie valik osta üht või teist šampooni. Aktiivselt mittepoliitilistel eesmärkidel sotsiaalmeediat kasutavate inimeste poliitilisi valikuid ja maailmapilti mõjutab seal osalemine ilma, et nad seda ise väga selgelt tajuksid.

Kuna inimeste arvates suhtlevad sotsiaalmeedias nendega päris inimesed iseenda nimel (ja suures osas see ka nii on) siis kalduvad nad uskuma rohkem teineteise edastatud/ära märgitud uudiseid ja vähem suuri tunnustatud meediaorganisatsioone või poliitikute lehekülgedelt laekuvat infot, mida sinna sisestavad palgatöölised.

See muudab inimesed väga haavatavaks – kaaskodanike heakskiit mingile seisukohale on väga oluline ja inimesed paistavad eristavat poliitilist propagandat sotsiaalmeedias oluliselt halvemini kui tavameedias. Kasutajate «meediadieet» sõltub enamasti nende sõprade jagatud sisust ja ei saa seega juba teoreetiliselt hõlmata arvamuste paljususe kogu spektrit. See loob aga väga head eeldused grupimõtlemiseks.

Grupimõtlemine

Sotsiaalmeedia loob inimgruppidest erinevad klastrid, mille vahel info liigub üllatavalt halvasti. Grupimõtlemine on aga psühholoogiast tuntud nähtus, kus üksikisik püüab kohandada oma vaateid ja tegevust ühiskonnale ehk «grupile» vastavamaks. Inimesed püüavad vältida konflikte ja jõuda konsensusele ilma kriitiliselt alternatiive vaagimata.

Kui juba valdav enamik sotsiaalmeedia «sõpru» või «jälgijaid» midagi arvab, siis tõenäoliselt on mõistlikum oma aega nendega vaidlemisele mitte kulutada, kui pole tegemist just väga olulise küsimusega.

Grupimõtlemise tagajärjel ebaõnnestumise kõige klassikalisemaks näiteks tuuakse tavaliselt USA võimetust näha ette rünnakut Pearl Harborile. Ameeriklased lihtsalt kollektiivselt ei uskunud, et jaapanlased on millekski selliseks võimelised, alavääristades isegi nende lendamisoskust, milleks nad ei pidavat geneetiliselt võimelised olema. Läks muidugi teisti.

Eelmisel aastal tabas väga suurt hulka inimesi suure üllatusena brittide hääletamine Brexiti poolt ning Donald Trumpi valimine USA presidendiks. Ka sotsiaalmeedias väga aktiivselt osalevaid inimesi.

Minugi tutvusringkonnas polnud praktiliselt ühtegi inimest, kes oleks mingilgi moel väljendanud toetust Brexitile ja kõik toetasid üsna üksmeelselt Hillary Clintoni kandidatuuri, kes selles küsimuses üldse midagi arvasid. Ehkki poliitiliste sõnumite jagamine pole Eestis eriti populaarne, on see aga märksa populaarsem mu välismaa sõprade hulgas. Ja kusagil leidus siiski kriitiline mass inimesi, kes mõtles absoluutselt teisiti?!

Pean tunnistama, et Brexit tuli ka mulle suure üllatusena, kuid Donald Trumpi valimine enam mitte. Asjaolu, et Donald Trumpil on Twitteris Hillary Clintonist märksa rohkem jälgijaid, äratas tähelepanu. Kusagil pidi veelgi aktiivsemalt toimuma diskussioon, mis täielikult erines minu tutvusringkonnas toimuvast. Seetõttu olen ma viimasel ajal püüdnud laiendada oma «sõprade» ringi ja «jälgida» just inimesi, kelle seisukohad on vahel isegi valusad kuulata.

Siin on peidus tohutu potentsiaal ka rahvusvahelise diplomaatia ja üleüldse välispoliitika huviliste jaoks. Sotsiaalmeedia võimaldab kuulata ja jälgida hoopis teistsugust juttu, kui me soovime tavapäraselt kuulda. Ilma sotsiaalmeediata kuuleks me seda tsenseeritud kujul diplomaatidena ÜROs. Laiem üldsus ei kuuleks seda aga peaaegu üldse. Praegu saab aga jälgida, mida ütleb Mahmoud Ahmadinejad Teheranis või mida postitab Facebooki Maria Zahharova Moskvas. Ja nende seisukohad pole väheolulised. Twitteris vaid 43 inimest ja organisatsooni jälgiv president Trump ei peaks olema diplomaatidele praegusel ajal parimaks eeskujuks.


Marten Kokk on diplomaat, kes praegu esindab Eestit suursaadikuna Hiinas. Artiklis esitab autor isiklikke seisukohti.

Tagasi üles