Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Daniel Pipes: Palestiina probleemi lahendus: Gaza Egiptusele ja Läänekallas Jordaaniale

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Iisraeli õhulöök Gaza linnale eelmise aasta augustis | FOTO: ROBERTO SCHMIDT/AFP

Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisele tuleks kasuks Gaza minek Egiptuse ja Jordani jõe läänekalda minek Jordaania koosseisu, kirjutab ajaloolane ja Lähis-Ida ekspert Daniel Pipes.

«Me oleme sattunud ohtlikesse vetesse,» ütles Jordaania kuningas Abdullah poole aasta eest. Äsja lõppenud nädalase intensiivse Jordaanias ringi liikumise ja vestluste pidamise järel ei saa kuidagi jätta selle hinnanguga nõustumata. Jordaania ei pruugi enam olla hüperhaavatav ja lakkamatu rünnaku all nagu varasematel aastakümnetel, aga tema ees võivad seista seninägematud probleemid.

Transjordaania emiraat, nüüdne Jordaania Hašimiidi kuningriik, mille Winston Churchill rajas 1921. aastal sisuliselt tühja koha peale, on sadakond aastat elanud pidevas ohus. Eriti hirmutavad hetked saabusid 1967. aastal, mil ülearaabialine surve sundis kuningas Husseini (valitses 1952-1999) kuulutama Iisraelile sõja, mille tulemusel kaotati Läänekallas, 1970. aastal, mil palestiinlaste mäss peaaegu kukutas kuninga, ning 1990.-1991. aastal, mil Saddam Husseini pooldavad meeleolud ajendasid valitseja liituma lootusetu ja pimedusejõududest kantud üritusega.

Tänased ohud on mitmeharulised. ISIS märatseb otse piiri taga Süürias ja Iraagis, suutes köita ka küll väheseid, aga siiski tuntavalt paljusid jordaanlasi. Kunagi ulatuslik kaubavahetus nende kahe riigiga on peaaegu lakanud - ja ühes sellega ka Jordaania väga kasumlik transiitriigi roll. Naftast ja gaasist üle ujutatud piirkonnas on Jordaania üks väheseid, millel pole peaaegu üldse nafta- ja gaasivarusid.

Linlased saavad vett kõigest ühel päeval nädalas, maaelanikud tihtipeale veel harvemini. Lähis-Ida hirmutava ebakindluse tõttu on turism alla käinud. Kuninga viimase aja võimu näitamine nörritab neid, kes nõuavad suuremat demokraatiat.

Identiteedi põhiküsimus on seniajani lahendamata. Jordaania on enam kui saja aasta vältel võtnud korduvalt massiliselt vastu sisserändajaid (arvuliselt isegi rohkem kui Iisrael), kusjuures suurimad lained on moodustanud palestiinlased (1948-1949, 1967 ja 1990-1991), iraaklased (2003) ja süürlased (alates 2011. aastast).

Palestiinlased, kes enamiku hinnangute kohaselt moodustavad riigi elanikkonnast tuntava enamuse, on ehk kõige eristuvamad. On saanud kombeks kõnelda jordaanlastest ja palestiinlastest, isegi kui viimased on juba kodanikud võib-olla lausa kolmandat või enamat põlve. Juba selle põhjal võib järeldada, et Idakalda hõimudest eristumise ja üleoleku tunne ei ole aja vältel sugugi hääbunud ja võib-olla on seda isegi süvendanud asjaolu, et mõned palestiinlased on olnud majanduslikult edukad.

Ei saa muidugi mainimata jätta riigi tugevaid külgi. Kriisidest ümbritsetud maa elanikud on realistlikud ja tunnevad hädaohte hästi. Kuninga autoriteet on vaieldamatu. Omavahelised abielus nõrgestavad riigi ajaloolist lõhet palestiinlasteks ja kohalikeks hõimudeks. Sellele on kaasa aidanud ka iraaklaste ja süürlaste suur sissevool. Elanike haridustase on kõrge. Samuti on kõrge Jordaania maine maailmas.

Siis on muidugi Iisraeli probleem. «Kus on rahu viljad?» kõlab levinud küsimus Jordaania ja Iisraeli 1994. aasta lepingu kohta. Poliitikud ja ajakirjandus võib-olla seda ei ütle, aga vastus on silmatorkavalt ilmne: olgu tegu Haifa kasutamisega alternatiivina Süüria maismaateele, odava vee ostmise või küllusliku gaasi tarnimisega (mida, muide, juba tarnitaksegi), saab Jordaania sidemetest Iisraeliga otseselt olulist kasu.

Sellest hoolimata on aegamööda kasvanud perversne sotsiaalne surve seista suhete «normaliseerimise» vastu Iisraeliga, mis õigupoolest hirmutab kõiki ning takistab sidemetel Iisraeliga saavutada täit potentsiaali.

Üks jordaanlane päris mu käest, miks Iisrael on nõus, et teda koheldakse kui armukest. Vastus on ilmne: Jordaania heaolu on Iisraelile nii esmatähtis, et üks valitsus teise järel on, isegi kui mõnikord tõsiselt hambaid kiristades, ära talunud kogu laimu ja valed, mida sealne ajakirjandus ja inimesed kuuldavale toovad. Nad on liiga viisakad, et seda välja öelda, aga soovivad päris selgelt, et kuningas võtaks selle teema üles ja osutaks üheselt rahu viljadele.

Kui minna isiklikumaks, siis olen ma 2005. aastast pooldanud lahendust Läänekallas Jordaaniale, Gaza Egiptusele. Selline «kolmeriigilahendus» aitaks jagu saada palestiinlaste probleemist.

Seepärast pärisin ka kõigilt oma viieteistkümnelt vestluskaaslaselt (kes esindasid väga erinevaid seisukohti), kuidas nad suhtuvad Läänekalda tagasiminekusse Jordaania võimu alla. Ma pean kahetsusega nentima, et kõik nad lükkasid äärmiselt järsult selle mõtte tagasi.

Miks ometi, paistsid nad kui ühel meelel küsivat, peaksime tahtma endale sellist peavalu? Selle negatiivse seisukohaga nõustudes tuleb ühtlasi nentida, et Iisraelil ei ole Läänekalda probleemile praktilist lahendust, mistõttu nende vastumeelne ja soovimatu võim palestiinlaste üle kestab kardetavasti ka veel kaugemas tulevikus.

Kui visiit kokku võtta, siis võib öelda, et Jordaania on suutnud läbi sumada paljudest kriisidest ja see võib neil ka nüüd õnnestuda, kuid praeguste ohtude kokkulangemine kujutab endast erakorralist raskust nii Jordaaniale endale kui ka kõigile tema poolehoidjatele. Kas kuningas Abdullah tuleb neis «ohtlikes vetes» loovimisega ikka toime?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles