/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
Elukooli kursus, mida siin kirjeldan, algas möödunud kuul Barcelona Lassa ja Istanbuli Galatasaray korvpallimängul. Esimese koduhallis rulliti otsajoone kohalt enne mängu algust lahti hiigelplakat «Casa nostra, casa vostra. Refugees are welcome» ehk katalaani keeles seisis seal «Meie kodu on teie kodu» ja inglise keeles «Pagulased on teretulnud». Ja mina mõtlesin, et tore kampaania.
Järgmisel päeval Barcelonas kohtusin kõigepealt tuttavaga, kes valmistus minema suurele pagulaste toetamise kontserdile. Ja siis teisega, kes pagulastega tegeleb, aga eelistas minuga söömist kontserdile.
Kui ma mängul nähtud plakatist rääkisin ja kontserdi kohta pärisin, sain eksperdilt kõigepealt muige. Ja siis selgituse, et Barcelona ja Kataloonia piirkonna poliitikute vahel on tekkinud võistlus, kes suudab pagulaste eest rohkem hoolitseda. Hoolitsuse teel seisab nende jutu järgi kuri võõrasema – Hispaania keskvalitsus –, kes palavalt igatsetud pagulasi piisavalt ei paku. Nädal hiljem toimus Barcelonas 160 000 osavõtjaga meeleavaldus, kus taas riigilt rohkem pagulasi nõuti.
Fakt on see, et vastavalt ELi 2015. aasta kokkuleppele nõustus Hispaania võtma 16 200 Kreeka ja Itaalia pagulaseks pürgijat. Ja ka see, et plaanist, mis peaks septembriks täidetud olema, on tehtud alla kümne protsendi ehk ümber on asustatud umbes 1100 inimest.
Too kohalikku süsteemi põhjalikult tundev sõber on veendunud, et Kataloonia poliitikud ei nõuaks rohkem pagulaste saatmist, kui nad arvaksid, et see päriselt juhtuks. Sest pärispagulastele ei piisa 160 000 sallijast – vaja on eluaset, tööd ja tugiteenuseid. Ses osas on piirkond aga juba suhteliselt viimasel piiril, sest peale ELi ümberpaigutatavate otsib varjupaika teisigi – näiteks Vene homod ja Venezuela kriisist põgenejad. Töötus on silmapaistvalt suur ja ka paljud kohalikud ei saa endale Barcelonas elamist lubada.
Eluõppeprogrammi järgmistes osades sain ametiisikutelt teada, et suurema trummilöömiseta on Eesti oma väikse kvoodiga üks ELi asjalikumaid. Ainsana ei vii me ümberasujat lennukile enne, kui oleme lõpuni kindlad, et ta ongi pagulane. Me toome neid ainult Kreekast (Hispaania välisministri vastses avalduses, et Itaalias polegi eriti pagulasi, vaid Aafrika majandusmigrandid, leidub tõetera). Ja isegi hooliva Euroopa kontekstis on silmapaistev see, et meil ongi igal pagulasperel tugiisik.
Me ei saa välistada sõjatraumast ja kultuurierinevusest tingitud inimfaktori riske – nagu see õud Lasnamäel –, aga rahvusvaheliste õiguste kõrval on meil ka kohustused. Loodetavasti on vähemalt selle kohustuse täitmise juures nii passiivagressiivsete «ülisallijate» kui retsidiivse taustaga odinlaste tähetund läbi. Teeme ära oma väikse lõigu kriisi tagajärgede lappimisel ja usaldame, et immigrandilaine tõsisema paugu saanud riigid teevad ELi piiride kindlustamisel tõsist tööd.