Punase mütsiga punkar poliitikas

Artur Talvik Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Artur Talvik on Eesti poliitika Karlsson katuselt – teeb pauku seal, kus teised seda sobimatuks peavad. Ütleb nii otse, et see võib selliste otseütlemiste lõppsummana mõjuda enesemüügina.

Tegelikult on Talvikute kuulsast teleperest pärit Artur oma olemuselt punkar. Oma vigade ja plussidega on ta alati olnud punkar. Sõltumata poliitikast, filmitööst või lõkkeõhtust. Ainult et sellest punkarist võib nüüd saada parlamendierakonna juht. Kas Talvikust saab Vabaerakonna uus esimees, kes veab erakonna uuele tõusule, jääb vabaerakondlaste otsustada.

Prognoos lubab Talvikule edu. Andres Herkel oli Vabaerakonna käimatõmbaja ja oma vaguruses pakkus suure üllatuse, kui erakonna nii kindlalt riigikokku vedas. Kuid vaja on uut katalüsaatorit, kelleks Talvik paistab sobivat kui võti lukuauku.

Just ametist lahkuv Herkel oli see, kes Talviku erakonda tõi. See oli 2013. aasta lõpus, kui valmis Talviku film «Okupeeri oma müür», mis rääkis kogukondade võitlusest oma õiguste eest – kuulus Pühajärve kooli juhtum, kus lapsevanemad võitsidki – ja mõjus poliitilise manifestina.

Talvik käis palju mööda Eestit oma filmist rääkimas ja tema seisukohad langesid kokku Vabaerakonna mõtetega kogukondadest-vabakondadest. Seepärast kutsuski Herkel filmimehe oma erakonda. Talvik jäi siiski parteituks, mis tekitas tema suhtes sisemisi kõhklusi.

Ta näitas aga, et on töömees. Ja kui vaja, ka vedur. Kui Talvik eksib, siis jätkub tal julgust seda tunnistada. See on kahtlemata tugevus. Talvik kas meeldib või mitte, kuid ta ei jäta külmaks. Ta on etteaimamatu, vahel isegi hirmutav. Need sõnad ei sobi ideaalse poliitiku kuvandiga ja see võib olla ühteaegu nii Talviku tugevus kui ka nõrkus.

Ta võib ta olla Vabaerakonna pilet helgesse tulevikku, aga samas ka tee täielikku isolatsiooni suures poliitikas. Kuid ta on võimalik lahendus Vabaerakonnale. Sest see, mis tõi erakonna võimukõneluste lähedale, neid enam edasi ei vii. On vaja ruuporeid, barrikaade, lippe ja loosungeid – Talvikus on seda kõike. Ta on revolutsioonide mees.

Teistele poliitikutele on Talvik tüütu ja isetsev. Parlamendi korruptsioonivastase komisjoni juhina on ta olnud ehk liialt avameelne ja otsekohene, mis kopitama läinud poliitpraktikas on ühtedele ohuks, teistele liigne enesereklaam. Aga visiitkaardina punamütsi kandev, kuid nüüd lõpuks Vabaerakonna liikmeks astudes kampsuni (vähemalt korraks) pintsaku vastu vahetanud Talvik on vähemalt aus.

Ta ei taha kõigile meeldida. Ei taha massidega kaasa joosta. Ometi sai ta 2015. aasta parlamendivalimistel 7308 valija hääle. See tulemus andis Talvikule võimsa mandaadi. Ta on inimesena siiras, sõbralik ja osavõtlik. Oskab näha inimeste muresid, kaasa tunda ja mõelda.

Inimesed on alati tähtsamad kui erakond – see on üks Talviku moto. Poliitikuna on ta rahvamees selle sõna kõige otsesemas mõttes – ta on tavaline inimene. Üldjuhul lihvib poliitiline pokkerimäng uue tulija kiirelt ümmarguselt mittemidagiütlevaks. Talvik on siin harva erandina säilitanud oma vana imago. Ta lihtsalt ei sulandu eliiti. Tema jaoks on ballid ja nipsasjad teisejärgulised. Ta tunneb end palju paremini kalameestega võrku võttes.

Aasitud, isegi naeruvääristatud Vabaerakonna puhul ongi oluline, et erakonnal oleks juht, kes vastanduks tavapärasele ootusele tüüpilisest poliitikust. Talvik tahab maailma muuta, aga ta ei kibele parteijuhiks nui neljaks. Ta adub, et peab andma oma panuse, kuid katsub seda teha missioonist selle sõna kõige mõnusamas tähenduses – las ta püüab muuta poliitikat, las teised naeravad ta üle. Sest alati on hea, kui leidub mees, kes püüab rikkuda klannireegleid.