Sirbis sel nädalal: keelest kui töövahendist ja tõlkimisest

Foto: Sirp

Sirbis 10. märtsil 2017:

MARTIN A. NOORKÕIV: Vaim on kinni jooksnud. Mille järgi valida Tartu ülikoolile rektorit?

Sel kevadel valib Tartu ülikool endale uue rektori, valimistules on kaks kandidaati – ametisolev rektor Volli Kalm ning praegune humanitaarvaldkonna dekaan Margit Sutrop. Nagu valimiste puhul ikka, on ka sel korral võimalikke valikukriteeriume mitu. Valimiskogu liikme ja muidu aktiivse üliõpilasesindajana pakun aga selleks korraks ühe põhimõttelise kriteeriumi, mille järgi otsus teha.

KRISTI VIIDING: Võõrkeeleõpe ülikoolis – kellele ja milleks?

6. veebruari Postimehes algatas Tartu ülikooli humanitaar- ja kunstide valdkonna dekaan prof Margit Sutrop arutelu Tartu ülikooli rollist ühiskonna arvamusliidrina Eesti Vabariigile nii olulisel 2017. aastal, mil Eestist saab pooleks aastaks Euroopa Liidu eesistujamaa. Samal päeval avaldas ERRi kultuuriportaal TLÜ õppejõu ja tõlkija Ülar Ploomi arvamusloo humanitaarteaduste, sh Euroopa kultuuride ja keelte mõistmise aluseriala ehk klassikalise filoloogia olukorrast praeguses Eestis. Ehkki esimest artiklit võib pidada rektorikampaania avalöögiks ja teist solidaarsusavalduseks kolleegidele, näitavad mõlemad, et Tartu ülikooli ja antud artiklite põhjal eelkõige humanitaariaga võiks olla asjad pisut teisiti, kui need Euroopa Liidu eesistumisperioodi eel on.

GRETA KOPPEL: Mis on unikaalne vanakunst?

Hieronymos Boschi juubelinäitustega  avalikkuse ette jõudnud atributsioonisõda tõstatas mitmeid kunstnikku, aga laiemalt ka vanakunsti hindamist puudutavaid küsimusi.

Praeguse muuseumi mõjusamaid märksõnu on „ligipääsetavus“. See nõue juhib muuseumi traditsioonilisi põhitegevusi – kogumist, säilitamist ja tutvustamist. Kogude töö üks prioriteete on digiteerimine ja online-platvormidele toomine: virtuaalnäitused, -tuurid ning eesrindlikuma sammuna teoste kujutiste vabakasutusse andmine (Rijkstudio, Google Arti platvorm jne). Ikka selleks, et tagada pärandi aktiivne kasutamine, elushoidmine. Ligipääsetavus tuleb tagada ka tegelikkuses ja suunata muuseumi tegevus võimalikult erinevatele sihtgruppidele. Ühiskonnas vastutustundliku missiooni täitmist kannustab tulu teenimise nõue, liberaalmajanduslikus süsteemis on see otseses seoses muuseumi edukusega (loe: missiooni õnnestunud täitmisega).

ELO KIIVET: Tõlkes kaduma kippuv ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Eesti keele seletavas sõnaraamatus on sõna „tõlkima“ teise tähendusena antud „mis tahes märgisüsteemi teisega asendama; millegi kohta sõnadeta, sümbolite vm väljendusvahendite abil informatsiooni vahendama“. See on eriti oluline arhitektuuris, kus idee ja teostus, projekt ja ehitus, kahe- ja kolmemõõtmeline maailm tuleb omavahel ühendada. Tõlgendamine seevastu on tähenduse andmine, selgitamine, sisu ja olemuse avamine, millegi mõtestamine. Sellele on alati ohtlikult lähedal ülemõtlemine ja valestimõistmine.

PEEP NEMVALTS: Mõistestik korda, terminivara otstarbekaks

Emakeelepäeva eel on kohane meenutada, et eriti just teaduslik mõttetöö vajab loogiliselt selget mõistesüsteemi, kus iga mõiste on määratletud nii, et nähtub selle sisuline seos ülemmõiste ja naabermõistetega. Mis tahes tegevusala mõistestikku tähistavas terminivaraski on arukas taotleda süsteemsust, et kajastada mõistete seoseid võimalikult täpselt. Selleks tuleb kasutada tähenduselt läbipaistvaid oskussõnu, ka seesuguseid, millest üksikuna ei tarvitse mõiste esmapilgul läbi paista, ent terminisüsteemi osana on tähistatav mõiste hõlpsalt taibatav.

MARTA BALAGA: Hiina sündroom

Hiina turg sunnib Hollywoodi hittfilmides tegema järjest suuremaid kompromisse.

2012. aasta filmis „Ajasõlm“ on üks dialoogikatke, mis võtab täpselt kokku filmitööstuse hetkeseisu. See, et juttu on ajarändest, tuleb asjale ainult kasuks. „Ma lähen Prantsusmaale,“ ütleb Joseph Gordon-Levitti mängitud tegelaskuju. „Peaksid minema hoopis Hiinasse,“ kõlab vastus. „Ma lähen Prantsusmaale!“ – „Kuule, mees, ma olen tulevikust. Sa peaksid minema Hiinasse.“

Ihalemise puhas rõõm. Reet Varblane intervjueerib Kerttu Männistet.

KERTTU MÄNNISTE: „Kui aktsepteerida, et kunstiteos on võimeline peegeldama oma aja meelelaadi, siis natüürmort võib olla allegoorilistest kompositsioonidest ausamgi.“

REIN RUUTSOO: Kaalul on rohkem kui Savisaar

Sildistamise tagajärjeks on analüütilise käsitluse halvamine ja hästi häälestatud (rääkimata peenhäälestusest) praktilise poliitika sulustamine.

Üks ajastu Eesti ajaloos on läbi saamas. Koos sellega väheneb hirm, et senisest tõepärasemat lähiajaloo esitust võiks kasutada Savisaare poliitilise kapitali kasvatamiseks. Tõnis Saartsi artikkel „Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja„ (Sirp 3. II) toob esile, et poliitikat kujundab vastuolude kõrval (või isegi neid ignoreerides) selle diskursiivne liigendamine – vastandamise-välistamise loogika, mille keskmes on vaenlase kuju loomine. Paljud olulised poliitilise võitluse osaliste iseloomustused ei tulene seega poliitilisest tegevusest, vaid peegeldavad diskursiivset loogikat.

ANTTI ROOSE: Klimaatiline mets. Puude taga on kliimapoliitika, süsinikupangaks mets

Euroopa Liit valmistab hulgaliselt ette energia- ja kliimadirektiive, et panna Pariisi kokkuleppe vaimus planeedi päästmiseks tööle uued hoovad. Võimukoridorides ja ametkondades liiguvad ringi suvepakett ja talvepakett. Uus, alates 2021. aastast jõustatav Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika täiendab süsinikuheitme kärpimise lahendusi turupõhimõtetes, paindlikkuses ja maakasutuses. Kapitali- ja energiakeskselt poliitikalt liigutakse inimese ja kliima poole. Suurenergeetikat ja -tööstust on seni taltsutanud Kyōto protokoll ja heitmekaubandus ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames. Nüüd on tõsisemalt käsile võetud hoonete, transpordi-, põllumajandus- ja jäätmeenergia tõhustamine ja kontroll ning süsinikuheitme piiramine, kohustusi riikide, valdkondade ja aastate lõikes jagatakse paindlikult. Appi saab võtta „tasuta“ süsinikusidumise kliimasõbraliku maakasutuse ja metsandusega lühendi LULUCF all.

HILLE HANSO: Kas noored moslemid toovad muutuse?

Shelina Janmohamed, Generation M: Young Muslims Changing the World. I. B. Tauris, 2016. 256 lk.

Mipsterid,  moslemipunkarid, islamifeministid, haloodie’d,  digitaalne ummah,  moslemite kohtingufoorumid, Meccanomics,  Ummah Cola, moslemi fashiniosta’d, halal õlu, moslemiräpp, Burka Avenger, ökodžihaad, Halalywood  ja M-generatsioon. Kas need terminid on tuttavad? Kui mitte, siis tasub läbi lugeda Shelina Janmohamedi, kirjaniku ja rahvusvahelise reklaamiagentuuri Ogilvy Noor konsultandi raamat „M-põlvkond ehk noored moslemid muudavad maailma“, kus ta selgitab, kes on M-põlvkond ehk millenniumivahetuse edumeelsed moslemid, mida nad hindavad ja millistest väärtustest lähtuvad.

Muusika, mis sünnib pingest. Raul Kelleri intervjuu Heino Elleri muusikapreemia laureaadi, helilooja Liisa Hirschiga. Liisa Hirsch: „Olen tahtnud hoida idee võimalikult puhtana ja siis vaadata, kuhu ta ise läheb.“

MIKKO LAGERSPETZ: Kas suusahüppamine on kooskõlas inimloomusega?

Organiseeritud sõjapidamist ei tee võimalikuks inimeste vägivaldsus ja isekus, vaid, vastupidi, nende sotsiaalsus ja valmidus alluda korraldustele.

Ennast modernsusele vastandav poliitiline ja intellektuaalne liikumine, mille kajasid Eestiski kuulda, on oma rahulolematuse ja nõudmiste põhjendamiseks aeg-ajalt võtnud kasutusele inimloomuse mõiste. Modernistid, kes loodavad inimkonna üha jätkuvale progressile ja inimese vabanemisele iganenud normide kütkest, olevat jätnud arvesse võtmata inimloomuse, mis põhijoontes on muutumatu. Ühiskondlikku muutust taga ajades põrkavat progressi ihalejad seepärast peagi või juba praegu vastamisi sellega, et soovitud muutused osutuvad näilisteks või on neid üleüldse võimatu läbi viia.

Arvustamisel

Rahvusarhiivi hoone Noora

Noorasse tellitud heliinstallatsioon

Näitus „Muutuv Tartu neljas vaates“

Machado de Assisi jutustus „Hulluarst“ (tlk Indrek Koff)

Dokumentaalfilm „Lumi Punasel Lagedal“ ja mängufilm „Logan“

Leopold Brauneissi artiklikogumik „Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria“

Kontsertetendus „Kord annan end päriselt ära“

Näitus „Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest“

Eesti Draamateatri „Saraband“, Tallinna Linnateatri „Jäneseurg“ ja Musta Kasti „Peks mõisatallis“