Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Andrus Ansip: miks on Eesti sabassörkija?

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andrus Ansip. | FOTO: Margus Ansu

Eesti e-valitsus toimib eeskujulikult, seevastu meie ettevõtluse digiteerimine ei taha vedu võtta, kirjutab Euroopa Komisjoni asepresident digitaalse ühisturu küsimustes Andrus Ansip.

Eesti on digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi järgi tänavu Euroopa Liidu pingreas üheksandal kohal. Kõrge koht on arvestatava mõjuga Eesti heale mainele arenenud digiriigina. Kuid ajad muutuvad kiiresti ning üheksas koht viitab ka mitmele kitsaskohale. Edetabeli esikümnes asub Eesti paraku vaid tänu oma e-valitsusele.

Eelmisel nädalal avaldas Euroopa Komisjon juba kolmandat aastat järjest liikmesriikide digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi (DESI) raporti. DESI on liitindeks, mis mõõdab Euroopa edusamme digitaalses arengus ja käsitleb viit dimensiooni: ühenduvus, inimkapital, internetikasutus, digitehnoloogia ettevõtetes ja e-valitsuse areng. Eesti on Euroopa liider veebis pakutavate avalike teenuste poolest, samuti ületab ta Euroopa keskmist digitaalsete oskuste ja kodanike internetikasutuse poolest. Eestis on tugev mobiilse lairiba kasutus, kuid siin head uudised ka lõpevad.

Eesti peamine nõrkus on jätkuvalt ettevõtluse vähene digiteerimine. Asume Euroopas alles 20. kohal. Ühenduvuse poolest paikneme 17. kohal. Lairiba püsivõrgu levik on vaatamata möödunud aasta edasiminekule ikka veel väike. Ja kuigi Eesti on riikide pingereas endiselt kõrgel kohal, olid edusammud üsna kesised: digivaldkonna areng on võrdlemisi aeglane. Kas tõesti tuntud digiriik Eesti? Jah, Eesti digitaalmajanduse ja -ühiskonna arengu kiirus oli eelmisel aastal alla ELi keskmise.

Arenenud infoühiskondade klubis püsimine ainult tänu toimivale e-valitsusele pole jätkusuutlik. Liiatigi, mitu liikmesriiki panustab samal ajal  oma digiarengusse oluliselt rohkem kui Eesti. Näiteks Taani, ELi ja maailma liider digiarengus, uuendab parasjagu oma e-valitsemise lahendusi ning juba järgmisel aastal ei pruugi Eesti ka selles enam esimene olla.

Olen nõus, et Eesti e-riik on praegu üks Euroopa funktsionaalseimaid, mugavaimaid ja kasutatumaid. Nii on Eesti veebipõhiste avalike teenuste poolest Euroopas endiselt esikohal. Isegi Saksa liidukantsler kiidab Eesti e-valitsust. Ent niipea kui e-valitsuse osa digiarengust välja jätta, on Saksamaa kohe mitme sammu võrra ees – Saksamaa oleks kaheksas ja Eesti alles kolmeteistkümnes.

Eestis kiputakse tihtilugu unustama, et mitme näitaja poolest on meie saavutus alla ELi keskmise ning mõnes valdkonnas oleme sootuks viimaste hulgas.

Näiteks üks tööstuse digiteerimisega seotud probleem on Eestis raadiosagedustuvastuse (RFID) vähene kasutamine (25. koht ELi võrdluses). Seda raadiolainetel põhinevat tehnoloogiat kasutatakse laonduses, tööstuse tootmisliinidel, loomakasvatuses, raamatukogudes, ühistranspordis ja mujal objektide kiireks ja täpseks tuvastamiseks.

Erinevalt triipkoodist saab RFIDd lugeda distantsilt ning sadu korraga. See tehnoloogia säästab aega, suurendab tootlikkust ning on võrdlemisi soodne lahendus, mis võimaldab kaupu kontaktivabalt loendada ja nende üle arvestust pidada.

Bulgaaria on RFID kasutuses esikohal, leedulased kasutavad seda tehnoloogiat samuti hoogsalt ning ka soomlastele see lahendus meeldib. Aga e-Eestile tundub see üle jõu käivat. Miks mugav ja toimiv süsteem ei meeldi? Mulle tundub, et Eesti ettevõtjad ei tunnista veel endale, et neil on vaja uusi tehnoloogilisi lahendusi, et ka tulevikus konkurentsivõimelised püsida.

Eestis on häid näiteid, kuidas juba lihtsate sensorite paigaldamine aitab ettevõttel tunduvalt tootlikkust suurendada, tööprotsesse paremini korraldada ning aega võita, ja seda kõike väga soodsalt. Miks teised ettevõtted neid siis ei kasuta?

Eesti võiks väga kerge vaevaga ka tööstuse digiteerimises Euroopa liidrite hulka jõuda, kuid selleks on vaja tegutseda. Kusagilt peab pihta hakkama ning selge on see, et Eesti peab oma e-edu säilitamiseks tunduvalt enam pingutama. Kõik algab väikestest sammudest, mis on kokkuvõttes head ettevõtetele ja majandusele.

Eestis võiks näiteks EASi eestvedamisel RFID-tehnoloogiat tutvustada ja propageerida. See on vaid üks võimalus panustada Eesti tuleviku edusse. Mul on tõesti kahju, et eelmise aasta lõpus raamatupidamise seadust muutes loobuti e-arvete üldise kasutuselevõtu eesmärgist.

Meie põhjanaabrid jälgivad rahvusvahelisi edetabeleid väga hoolsalt ja teevad neist omad järeldused, parandavad vigu ning reageerivad kiirelt. Eestil aga see sisemine sund justkui puudub. Räägime, et on kõik hästi.

Üks asi on edetabelikoht ja võrdlusmoment, teine aga see, mida see riigi kohta ütleb. Hoogne digiareng on hädavajalik majandusele: väikese riigina peab Eesti muutuma veelgi konkurentsivõimelisemaks üha enam digitaalses ühiskonnas. DESI tulemusi ei tasu alahinnata ei sisu ega ka rahvusvahelise mõju poolest. Neid tasub tõsiselt võtta.

DESI pälvib üle Euroopa ohtralt tähelepanu ning seda kasutatakse digiarengu kirjeldamiseks kogu aasta vältel. Parem koht edetabelis parandab Eesti rahvusvahelist mainet märksa enam kui mistahes rändrahn.

Tagasi üles