Euroopa ei saa endale lubada isolatsionismi ja protektsionismi, kirjutab Euroopa komisjoni president Jean-Claude Juncker.
Jean-Claude Juncker: majanduslik natsionalism ei toeta eurooplaste jõukust (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna kogunevad ELi juhid Brüsselis, et teha kokkuvõte Euroopa tegevusest töökohtade loomisel, majanduskasvu edendamisel ja konkurentsivõime parandamisel. Euroopa tööstusel on siin oluline roll kui kõige suuremal majandustegevusalal, mis annab Euroopa brutolisandväärtusest peaaegu 20% ja meie tööhõivest rohkem kui 15%.
Minu isa oli terasetööline ja selle üle uhke. Nagu mitmel pool mujalgi Euroopas, oli kohalik tehas see, mis meie kogukonda koos hoidis. See oli suurim tööandja ja kohaliku majanduse käigushoidja.
Tänased tehased näevad välja teistsugused kui see, kus minu isa töötas. Ja sellegipoolest on Euroopa tööstus täpselt sama tähtis kui toona. Meie tööstusharud on maailmaturul tugevad liidrid. Nad annavad Euroopas tööd enam kui 50 miljonile töötajale. Nende hulgas on säravaid novaatoreid ja uutest võimalustest haaravaid ettevõtjaid.
Meie tööstuse tugevus on alati seisnenud selle võimes kohaneda ja uueneda. Konkurentsitihedas ja kiiresti muutuvas globaalses keskkonnas tuleb meil kasutada ära oma tugevaid külgi: suurt arvu võimekaid inimesi, haritud tööjõudu, innovatsioonitraditsiooni ja ennekõike 500 miljoni tarbijaga ühtset turgu. Eriti tähtis on, et meie tehased oleksid uusimate puhaste tehnoloogiate ja energiatõhususe poolest esirinnas – nii saaksid nad vähendada oma kulusid ja sõltuvust kolmandate riikide tarnijatest. Nad peavad kasutama võimalusi, mida pakub traditsiooniliste piiride hägustumine toodete, teenuste ja digitaalmajanduse vahel. Meil tuleb kollektiivselt panustada oma inimestesse, anda neile oskused muutuvatel töökohtadel toimetulekuks ja võimestada neid sotsiaalsete õigustega, mis sobivad kokku muutuvate tööhõivemudelitega. Meie piirkonnad ja sealsed vanad tööstusobjektid tuleks kujundada ümber selliselt, et neid ei muudeta pelgalt kalliteks jõeäärseteks korterelamute piirkondadeks, vaid et seal loodaks kohalikele töötajatele uusi töökohti.
Euroopa Komisjoni tööstusstrateegia toetab niisugust üleminekut nüüdisaegsele, puhtale ja õiglasele majandusele eri poliitikavaldkondi ühendava kõikehõlmava ja tulemustele suunatud lähenemisega.
Tööstus peaks haarama võimalustest ja kasutama täies ulatuses ELi investeerimislahendusi, eelkõige Euroopa investeerimiskava, mida mõned nimetavad „Junckeri kavaks“. Sellest kavast on rahastatud Nord-Pas-de-Calais’ piirkonda, et toetada seal üleminekut vähese CO2-heitega majandusele. Sellest on aidatud Poola terase hulgimüüjatel võtta kasutusele uusi teenuseid ja luua uusi töökohti. On toetatud Soomes uue biotoodete veski ja Euroopa esimese titaanijäätmete ringlussevõtu ja ümbersulatamisega tegeleva tehase ehitamist. Olgu tegemist 3D-printimisega, pakendites kasutatava bioressursipõhise plastiga või uute süsteemidega veekasutuse vähendamiseks keemiatööstuses, EL jätkab teedrajavate uuenduste ja Euroopa tööstuse rahastamist ja nendesse investeerimist.
Ent ka välismaiseid investeeringuid on meile jätkuvalt vaja. Ja selleks peame me jääma avatuks ettevõtlusele ja hoidma ka välisturud Euroopa ettevõtetele lahti.
Aga ma ei vaata vabakaubandust läbi roosade prillide. Meil tuleb jätkuvalt näidata hambaid, astuda samme ebaõiglaste kaubandustavade vastu, nagu siis, kui me kehtestasime dumpinguvastased tollimaksud Hiina terasele, Tai suhkrumaisile või USA, Indoneesia ja Argentina biodiislikütusele. Samuti kasutame ka edaspidi riigiabiõiguse piiresse jäävaid võimalusi teadusuuringute ja keskkonnahoidlike investeeringute toetamiseks. Ja edendame oma strateegilist autonoomiat ja tööstuse tugevust kosmose ja kaitse valdkonnas, selle asemel et jääda lootma USA-le, Hiinale või Venemaale.
Kuna üle 50 % ELi ettevõtetest on juba praegu osa ülemaailmsetest väärtusahelatest, ei saa me endale lubada isolatsionismi ja protektsionismi. Meie tööstus ja majandus sõltub vabast, õiglasest ja kestlikust rahvusvahelisest kaubandusest. Võtkem näiteks kaubanduslepe, mille me sõlmisime hiljuti Kanadaga – oma ühe kõige lähedasema mõttekaaslasega. See on kõige edumeelsem kaubanduslepe, millele me oleme eales alla kirjutanud, ja see toob kaasa suuri muutusi: juba praegu hoiab eksport Kanadasse alal ligikaudu 900 000 töökohta ja tariifide kaotamisega aitame me oma ettevõtetel säästa aastas rohkem kui 500 miljonit eurot.
Eelmisel nädalal tutvustasin ma valget raamatut Euroopa tuleviku kohta, milles pakkusin välja teid, kuidas 27-kesi üksmeelselt edasi minna. Loodan, et sellest lähtudes saame ausalt ja avatult arutleda, kui palju EL saaks teha ja peaks tegema, et toetada tööstust ja panna globaliseerumine meie huvides tööle näiteks sellistes valdkondades nagu eelarvepoliitika, haridus ja sotsiaalpoliitika.
Üks asi on mulle selge: ma ei näe mingit varianti, kuidas majanduslik natsionalism võiks toetada Euroopa ideed või eurooplaste jõukust. Mina usun Euroopasse, kus on ühine ja vastupidav tööstuspoliitika, mis tagab edu ka rasketel aegadel. Sellel poliitikal on keskne roll selles Euroopas, mille eest mina võitlen.