Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Margus Laidre: aja lugu ja inimese aeg

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Margus Laidre | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

«Ajalugu on siin!» («History is here!») kuulutab juba kaugelt silma hakkav Soome Rahvusmuuseumi torni kattev hiiglaslik plakat. See lihtne hüüdlause kõlab kui äratuskell neile, kes ajaloole lõppu kuulutades suikusid hoopis ise enesepettuse unne. Ajalugu ei ole mitte üksnes tagasi, vaid ta pole inimkonna näitelavalt kunagi lahkunudki.

Ühe kultuuri tunnusjooni ja olemust iseloomustab ilmekalt selle arusaamine ajast. Aeg ei ole sugugi alati tähendanud liikumist möödanikust tuleviku suunas, vaid pigem ringlust, tsirkulatsiooni. Nii tähistab germaani rahvastel tið (võrdle inglise tide) lisaks «ajale» veel «loodeid» elik mere puhul tõusu ja mõõna, mis üksteisega vaheldudes korduvad. Samuti sõna àr (inglise year), tähendab «aasta» kõrval veel ka «saaki», mis viitab samuti korduvusele (loe: uus aasta toob järjekordse saagi). Küsimus pole pelgalt looduse ringkäigu tähistamises, mis meie esiisadele elutähtis oli, vaid siin peegeldub ka inimeste aastasadadetagune maailmatunnetus.

Looduse ikka ja jälle naasev ringkäik, see igavene reeglipärane korduvus kajas paratamatult vastu ka inimeste hingeelus. Inimteadvuse keskpunktis paiknes mitte elu muutumine, vaid olemise pidepunktide korduv tagasitulek. See tähendab, et selget eristumist mineviku ja oleviku vahel ei eksisteerinud, kuna möödanik tekkis kogu aeg uuesti. Olevik ei kätkenud endas mitte üksnes müütiliselt korduvat minevikku, vaid oli ühtlasi igavikulise kestvuse tähiseks.[1] Tsüklilise aja suletud ringist murdis välja kristlik (augustiinlik) ajavälisele igavikule suunatud lineaarne ajakäsitlus, mis hiljem omakorda muteerus ilmaliku sirgjoonelise progressi müüdiks.

Ajaloopilti näeb iga inimene ja iga rahvas paratamatult iseenda vaatenurgast. «Igal ajajärgul, igal maal on oma ajalooline silmapiir,» kirjutas Oswald Spengler. Illustreerivaks näiteks sobib siia episood Kolmekümneaastase sõja päevilt (1618–1648), mil Inglise kuninga saadik Konstantinoopolis püüdis veenda Türgi sultanit asuma sõtta Habsburgide vastu. Osmanite poolt reageeriti õlakehitusega kindlas teadmises, et neil väikestel Euroopa röövliriikidel araabia maailma silmapiiri taga pole erilist tähendust Marokost Indiani ulatuva suurpoliitika jaoks.

Kuid ka ühe rahva sees tajutakse aega ja aja lugusid erinevalt. Hiljuti tabasin end mõttelt, et sündisin kõigest 14 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu, kuigi tunnetuslikult valitseb selle dramaatilise sündmuse ja minu ajatunnetuse vahel ületamatu kuristik. Seevastu 25 aastat tagasi toimunud sündmuseid oma elust mäletan, nagu oleksid need aset leidnud eile, ehkki puhtmatemaatiliselt on tegemist pikema ajalõiguga. Lisaks on igal ajal oma lood. Saavutused, millest eessammujad uhkust tundsid stiilis «vaadake, kuhu me oleme välja jõudnud», on järgmisele põlvkonnale pelgalt lähtekoht, kust asuda teele oma unelmate poole. Iga järgnev sugupõlv näeb oma nooruslikus tuhinas iseend kogu senise arengu kauneima õiena, kõige eelnenu täiustatud ja parandatud up-date-versioonina teel kättesaamatu ideaali poole. Eelnevate aegade saavutuste ületamise poole püüeldes tasuks endalt küsida, kas suudame vältida ka eelkäijate tehtud vigu.

Tänase päeva petlikus usus, et tulevik peab minevikust ja olevikust parem olema, näib «uus» meile «vana» vastandina. Aga enne 19. sajandit, kui progressi petlik idee eurooplaste meeled vallutas, nägid inimesed toimuvas tavaliselt allakäiku pärast minevikku jäävat kõrghetke. «Vana» omadussõnana tähendas alati midagi head. Iidne oli argumendiks omaette. Muutused ja uuendused ühiskonnas polnud siiski midagi ebatavalist. Tähtis oli näidata, et tegu ei olnud millegi uuega, vaid tagasipöördumisega vana ja iidse juurde. Vastumeelsus muutustele rajanes argumendile, et minevik oli palju parem nüüdisajast. Iga muudatus oli sammuks kaugemale mineviku ideaalolukorrast.

21. sajandi aksioom on, et kõik, mis näib igavese ja püsivana, on tegelikult ajutine. Praeguse aja püsiv seisund on muutumine. Näib, nagu oleks kõik ajalik, teisenev, eesolev. Mineviku õppetunnid hüljatakse, sest me ei soovi niivõrd ajaloost õppida kui seda unustada. Püüame omandada oskust pidevalt kohanduda, hülgame vanu teadmisi, et uusi asemele panna, ja lammutame nõnda märkamatult alusmüüri, millel seisame.

Headel aegadel tihtilugu ülearuse ja tarbetuna näiv ajalugu lihtsalt «unustatakse ära» ja otsitakse üles enamasti alles siis, kui maailmapoliitika horisondil ähvardava kõuekõmina saatel taas sünkjaid äikesepilvi kerkima hakkab. Ja siis tulevadki taas mängu ajaloolased, kes mineviku sündmuste asjatundjatena kutsutakse ühtäkki tulevikku ennustama. Tegelikult ei tea keegi, mis päriselt juhtuma hakkab, kuid igaüks oskab toimunut tagantjärele selgitada, mis tekitabki põhjendamatu üleolekutunde ajaloo ja oma eelkäijate üle, sest meie «teame», kuidas sündmused kulgesid, nemad «rumalukesed» aga mitte.

Inimkonna senine käekäik tõestab, et suurte muutuste, mida hiljem hakatakse ajaloolisteks nimetama, tunnistajad magavad harilikult maha nende alguse, mil asjade käiku oleks saanud veel teistsuguseks pöörata. Asi on selles, et suured muutused ei ole harilikult meeldivad. Inimkooslused ei muutu enamasti ratsionaalselt, vaid välise sunni tõttu keset suuri kriise. Mainitud seoses pole sellised nimed ja mõisted nagu Donald Trump, Brexit, Marine Le Pen ja Jeremy Corbyn mitte muutus iseeneses, vaid kõigest tõend ja kinnitus käimasolevast muutusest, mille suuremaid kontuure veel hästi ei aduta.

Olukorra muutmise asemel hoitakse kramplikult kinni vanast ja üha suuremaid hulki mitterahuldavast maailmakorrast, korrutades mantrana väsimatult, et kõikidele vigadele vaatamata paremat siiski käepärast ei ole. Nõnda talitades võidame parimal juhul vaid veidi ajapikendust, kuid lahenduse otsimist edasi lükates kallineb paratamatult ka eventuaalse krahhi hind. 19. sajandi Prantsuse ajaloolane ja diplomaat Alexis de Tocqueville iseloomustas oma kaasaegseid kui abituid navigaatoreid, kes «jonnakalt jõllitavad eemalduvalt kaldalt ikka veel paistvaid varemeid, märkamata, et vool veab neid kuristiku poole». Mulle näib, et see kirjeldus ei ole värskust kaotanud ka praegu.

Ameerika politoloog Robert Kagan väidab, et praeguse maailmakorra kokkuvarisemine ühes kõigega, mida see endaga ühes toob, ei pruugi olla mägede taga, kui kiiremas korras kurssi ei muudeta. Ajalugu teejuhiks võttes ütleb ta, et maailm on juba langenud sellisesse allakäiguspiraali, millest suurema konfliktita enam väljapääsu ei ole, kusjuures kõige kriitilisemad on tema arvates eelolevad neli aastat.[2]

Kõige öeldu taustal võib kergesti tunduda, et vahepeal kaotsi läinud ajalugu on korraga isegi liiga palju saanud. Nii mõeldes anname ajaloole ühtlasi negatiivse varjundi. Tegemist oleks justkui millegi pahaga, mis oleks võinud parema meelega üldse olemata olla. Silmaklappide kitsast pilust vaadates nähakse ainult, et möödanikust on alguse saanud sõjad, häda ja viletsus. Süüdi pole aga ajalugu, vaid hoopis inimesed ise, kes on oma elud selliseks elanud.

Seda üllatavamana näib kahe Harvardi ajaloolase, Niall Fergusoni ja Graham Allisoni seisukoht, kes räägivad hoopis ajaloo defitsiidist. Paljud ameeriklased elavad nende järgi Amneesia Ühendriikides (the United States of Amnesia). Suur osa võtmepositsioonidel asuvaid riigimehi ei tunne mitte üksnes teiste maade, vaid tegelikult ka omaenda maa ajalugu. Karta võib, et ega Euroopas ei ole olukord palju parem. Mainitud puudujäägi ületamiseks tegid Ferguson ja Allison 2016. aasta varasügisel ettepaneku, et järgmine Ühendriikide president võiks Valge Maja juurde asutada Ajaloo Nõustajate Kogu.

Ferguson ja Allison usuvad, et aeg on küps «rakendusliku ajaloo» (applied history) kasutusse võtmiseks ennekõike aktiivse välispoliitika kujundamisel. Tegemist on katsega leida praeguse aja väljakutsele ja valikuvõimalustele lahendusi ajalooliste analoogide ja pretsedentide analüüsimise kaudu. Erinevalt akadeemilistest ajaloolastest, kes keskenduvad mingile sündmusele või ajajärgule ja üritavad selgitada, mis ja miks juhtus, katsuksid rakenduslikud ajaloolased johtuvalt mõnest akuutsest nüüdisaegsest probleemist leida sellele vastet minevikust.

Peasihiks oleks proovida välja selgitada, mis võib juhtuma hakata, ning seejärel soovitada võimalikke sekkumise poliitikaid ja anda hinnanguid arvatavatele tagajärgedele. Fergusoni ja Allisoni arvates võiks rakendusliku ajalookäsitluse vaatenurgast arutada ka suuri strateegilisi küsimusi, nagu kas USA on pööranud langusse, kas Ühendriigid suudavad vastu seista enda ees kuhjuvatele väljakutsetele või on Ameerika võimsus määratud hääbumisele?[3] Donald Trump on nende meelest kaudselt juba vastanud sellele küsimusele, kinnitades loosungiga «Teeme Ameerika taas suureks», et riik on languses. Ferguson ja Allison möönavad viitega Henry Kissingerile, et kuigi ajalugu ei ole järeleproovitud retseptide kokaraamat, tuleks seda siiski õppida rohkem kui kunagi varem, et mõista, miks rahvad ja riigid õnnestusid ja miks neid tabas läbikukkumine.

Loomulikult ei puudu ka «rakendusliku ajaloo» kriitikud, kes heidavad ette, et ajaloolased tahavad endale haarata prohveti rolli ja hakata tulevikku ette kuulutama. See aga on võimatu. On neidki, kes väidavad, et ükskõik mida me ka ette ei võtaks, on inimkond määratud minevikku kordama. «Rakendusliku ajaloo» puhul võib tekkida tahtmine valida välja üksnes tänase päevaga sobituvad minevikud. Elimineerides osa ajaloost, vaesustame sellega oma minevikukäsitlust ja üritame ühtlasi kehtestada kontrolli ajaloo üle. Tagajärjeks on, et mäletame vähem kui varem, mis omakorda ei vähenda, vaid pigem suurendab eventuaalsete vigade kordamist. Olen minagi seda meelt, et ajalugu ei tohiks olla võimude tellimustöö ja mineviku stsenaariumeid pole võimalik tuleviku kujundamisel aluseks võtta. Möödaniku sarnasus on vaid näiline ja ilmutab end meile tagantjärele tarkuse kõverpeeglis. Konkreetsed tegurid ja asjaolud, mis mõjutasid möödanikus aset leidnud sündmusi, on teistsugused võrreldes tänaste oludega ja ei võimalda näilisest välisest sarnasusest hoolimata analoogiat. Juba Thukydides oli seisukohal, et olevik ei korda minevikku, vaid üksnes meenutab seda.

See ei tähenda muidugi, et ajalugu ei peaks tundma. Ajalugu aitab meil aru saada, kuidas maailma asjade korraldus on meid tänasesse päeva välja toonud. Mitte midagi ei ole tekkinud tühjale kohale, vaid kõik, mis oleme täna, on tagasiviidav ajaloolisele põhjale. Ajalugu läheb vaja niihästi iseenda kui ka teiste kultuuride mõistmiseks, nende käitumise ja oma mänguruumi adumiseks.

Sotsialismileeri kokkuvarisemine 1990. aastate alul näis kinnitavat järjekordse utoopia «lõplikku» võidukäiku. Selleks sai alternatiivitu usk üleilmsesse turumajandusse, mis pidi kaasa tooma lõputu kasvu ja tarbimisühiskonna. Esile kerkis homo economicus, pea mehaaniliselt kaalutlev olend, kelle loomulikke vajadusi ja instinkte juhivad kaks peamist eesmärki: otsatu naudingu taga ajamine ja valu vältimine. Selline lihtsustatud suhtumine eirab teisi inimelu lahutamatuks koostisosaks olevaid tegureid, nagu hirm au, väärikuse ja staatuse kaotamise ees, umbusk muudatustesse, püüdlus stabiilsuse ja äratuntavuse poole. Rääkimata selliste komplekssete nähtuste ignoreerimisest nagu edevus, kartus näida haavatavana, vajadus päästa oma reputatsioon jne. Pimestatuna materiaalsest progressist ignoreerisid hüperratsionalistid kõrvalejäetute vimma jõudu ning ohvrirollile omast enesehaletsuse naudingut.[4] Kusjuures need tundmused pole haaranud üksnes koogitükist ilmajäänuid, vaid ka maid, kus elujärg viimasel veerandsajandil kõvasti paremaks läinud. Tulemus on kõikjal üks ja sama – elu on parem, aga tuju on kehvem. Eestlastelegi äratuntavalt ei piisa üksnes sellest, et ise õnnestuda. Sama oluline on, et teised peavad läbi kukkuma. Teinekord on see viimane isegi tähtsam.

Ajaloo ees silmi sulgedes pole tahetud märgata, kuidas varasemad suuri hulki haaranud tunded ja emotsioonid on tasahilju, justkui märkamatult kasvanud võimsateks poliitilisteks liikumisteks. Ennekõike hirm, ärevus ja alandatus oli pinnaseks, kust sündis 20. sajandi Saksamaa ekspansionistlik poliitika. Sama kehtib ka teiste rahvaste ja riikide puhul. Emotsioonid mõjuvad kõigile selle vahega, et suurte kasutuses olev vahendite arsenal on oma potentsiaalilt vähematega võrreldes palju destruktiivsem. Fjodor Dostojevski oli üks esimesi, kes 19. sajandi keskpaiga liberalismi tõusulaine tipus tihkas küsida, kas ratsionaalne mõtlemine ikka on see, mis määrab inimeste käitumist. Samad kahtlused peaksid meid vaevama tänapäevalgi.

Aja jutustatavate lugude karmi õppetunni võib lühidalt kokku võtta sõnadega: kui sa ei leia end laua ääres istumas, oled paratamatult osaks pakutavast menüüst. Ajaloo abil ei saa küll kujundada tulevikku, ent ajalugu aitab meil maailma mõista ja inimeseks jääda. Kui me seda muidugi ise soovime, sest aeg-ajalt on mul tunne, nagu oleks inimestesse erinevatest aegadest ja ajastustest hoolimata justkui sisse kodeeritud perioodiliselt korduv enesehävituslik printsiip.

Post scriptum. «Maailma» tähistav ingliskeelne sõna world (vanainglise weouruld) etümoloogia on tagasi viidav vanaislandi sõnale veröld, mille üheks pooleks on verr ehk «inimene» ja teiseks öld ehk «aeg». Maailm on seega inimese aeg. Vanema Edda üks tuntumaid jumalalaule on «Nägijatari kuulutus», kus mh ennustatakse maailma ajalugu. Enne kui inimeste aeg otsa saab, jõuab selle järgi kätte vindöld ehk «tormide aeg» ja vargöld ehk «huntide aeg». Praegusel hetkel võib öelda, et aja lugu ei lõpe, ent inimeste aeg seisab otsustavate valikute ees.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.


[1] Vt lähemalt A. J. Gurewitsch. Das Weltbild des mittelalternichen Menschen. Dresden 1978, 99-103.

[2] R. Kagan. The twilight of the liberal world order. – Brookings Institution 24.01.2017. https://www.brookings.edu/research/the-twilight-of-the-liberal-world-order/

[3] G. Allison, N. Ferguson. Why the President Needs a Council of Historians. – The Atlantic. September 2016 Issue; Applied History Project. – Belfer Center for Science and International Affairs. Harvard Kennedy School: http://www.belfercenter.org/project/applied-history-project.

[4] Vt pikemalt P. Mishra. Age of Anger: A History of the Present. 2017.

Tagasi üles