Margus Laidre: aja lugu ja inimese aeg (8)

Margus Laidre
, Teadussüsteemi väline ajaloohuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Laidre
Margus Laidre Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

«Ajalugu on siin!» («History is here!») kuulutab juba kaugelt silma hakkav Soome Rahvusmuuseumi torni kattev hiiglaslik plakat. See lihtne hüüdlause kõlab kui äratuskell neile, kes ajaloole lõppu kuulutades suikusid hoopis ise enesepettuse unne. Ajalugu ei ole mitte üksnes tagasi, vaid ta pole inimkonna näitelavalt kunagi lahkunudki.

Ühe kultuuri tunnusjooni ja olemust iseloomustab ilmekalt selle arusaamine ajast. Aeg ei ole sugugi alati tähendanud liikumist möödanikust tuleviku suunas, vaid pigem ringlust, tsirkulatsiooni. Nii tähistab germaani rahvastel tið (võrdle inglise tide) lisaks «ajale» veel «loodeid» elik mere puhul tõusu ja mõõna, mis üksteisega vaheldudes korduvad. Samuti sõna àr (inglise year), tähendab «aasta» kõrval veel ka «saaki», mis viitab samuti korduvusele (loe: uus aasta toob järjekordse saagi). Küsimus pole pelgalt looduse ringkäigu tähistamises, mis meie esiisadele elutähtis oli, vaid siin peegeldub ka inimeste aastasadadetagune maailmatunnetus.

Looduse ikka ja jälle naasev ringkäik, see igavene reeglipärane korduvus kajas paratamatult vastu ka inimeste hingeelus. Inimteadvuse keskpunktis paiknes mitte elu muutumine, vaid olemise pidepunktide korduv tagasitulek. See tähendab, et selget eristumist mineviku ja oleviku vahel ei eksisteerinud, kuna möödanik tekkis kogu aeg uuesti. Olevik ei kätkenud endas mitte üksnes müütiliselt korduvat minevikku, vaid oli ühtlasi igavikulise kestvuse tähiseks. [Ankur] [1] Tsüklilise aja suletud ringist murdis välja kristlik (augustiinlik) ajavälisele igavikule suunatud lineaarne ajakäsitlus, mis hiljem omakorda muteerus ilmaliku sirgjoonelise progressi müüdiks.

Ajaloopilti näeb iga inimene ja iga rahvas paratamatult iseenda vaatenurgast. «Igal ajajärgul, igal maal on oma ajalooline silmapiir,» kirjutas Oswald Spengler. Illustreerivaks näiteks sobib siia episood Kolmekümneaastase sõja päevilt (1618–1648), mil Inglise kuninga saadik Konstantinoopolis püüdis veenda Türgi sultanit asuma sõtta Habsburgide vastu. Osmanite poolt reageeriti õlakehitusega kindlas teadmises, et neil väikestel Euroopa röövliriikidel araabia maailma silmapiiri taga pole erilist tähendust Marokost Indiani ulatuva suurpoliitika jaoks.

Kuid ka ühe rahva sees tajutakse aega ja aja lugusid erinevalt. Hiljuti tabasin end mõttelt, et sündisin kõigest 14 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu, kuigi tunnetuslikult valitseb selle dramaatilise sündmuse ja minu ajatunnetuse vahel ületamatu kuristik. Seevastu 25 aastat tagasi toimunud sündmuseid oma elust mäletan, nagu oleksid need aset leidnud eile, ehkki puhtmatemaatiliselt on tegemist pikema ajalõiguga. Lisaks on igal ajal oma lood. Saavutused, millest eessammujad uhkust tundsid stiilis «vaadake, kuhu me oleme välja jõudnud», on järgmisele põlvkonnale pelgalt lähtekoht, kust asuda teele oma unelmate poole. Iga järgnev sugupõlv näeb oma nooruslikus tuhinas iseend kogu senise arengu kauneima õiena, kõige eelnenu täiustatud ja parandatud up-date-versioonina teel kättesaamatu ideaali poole. Eelnevate aegade saavutuste ületamise poole püüeldes tasuks endalt küsida, kas suudame vältida ka eelkäijate tehtud vigu.

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles