Mari Tammar: ka mittesekkumine on vägivald

Mari Tammar Foto: Sander Ilvest

Mind üllatab ikka ja jälle, kui kitsalt me vägivalda mõistame, kirjutab kolumnist Mari Tammar.

Mul on kaks sõbrannat, kes on olnud vaimselt vägivaldses suhtes, kus manipulatsioon ja vaimne terror on igapäevane nähtus. Olen näinud kõrvalt isa ja poja suhet, kus vanem mõnitab järjepidevalt oma poega. Ma ise olen kogenud koolikiusamist. Kõik need on vägivalla vormid, millest ei jää sinikat, ent mis murravad inimese kildudeks seespidiselt. Kui räägime vägivallast, siis räägime ka varjatud vägivallast.

Oli aeg, mil minu koolitee möödus, mõeldes sellele, kuidas täna ühes või teises olukorras hakkama saada. Kooli ees hingasin enne ukse avamist paar korda sügavalt sisse. Kõik algas juba garderoobist, kus «sõbrad» istusid ees ega lasknud üleriideid kommentaarideta ära panna. Päev jätkus väikeste sosinal pillatud «komplimentidega», asjade või seljakoti mujale tõstmisega, vahel ka mõne kirkama episoodiga vahetundides ja iga pooriga välja näidatud hoiakuga «sa ei kuulu meie sekka». Kõik oli nii piisavalt rafineeritud, et keegi ei näinud selles probleemi, ent praegu, kui minu eakaaslased loovad suhteid, abielluvad ja saavad lapsi, on mulle väga suur väljakutse üldse kedagi oma intiimruumi usaldada. Toonased eakaaslaste naljad on jätnud oma pitseri.

Kui pöörasin mõni kuu tagasi ühele kiusamissituatsioonile tähelepanu, sain vastuseks, et ei nähta põhjust, miks peaks sekkuma keegi kolmas väljaspoolt. Selline lõõpimine kuuluvat asja juurde ja olevat selles olukorras meeste omavaheline värk. Ma siis mõtlesin, et kui nende asjasse puutuvate inimeste lapsed oleks koolis kiusatavad või õed suhtevägivallas pekstavad, kas nad siis ütleksid ka, et see on omavaheline värk ja teistel pole vaja sekkuda?

Kahjuks saan omast kogemusest öelda, et ka süütuna tunduv lõõpimine, kui see on järjepidev ja kestab aastaid, jätab ohvri alateadvusesse jälje, mis võib seal avalduda ootamatul hetkel ja olukorras. Ühtlasi tean ka seda, et vägivalla mehhanism allub alati ühele loogikale: see, kes teist alandab, püüab sellega enda väärtust tõsta. Seega viitab mis tahes vägivald alati ka vägivallatseja enda sisemisele konfliktile ja väärtusetuse tundele.

Minu lugu koolis lõppes õnneks hästi. Mäletan hetke, kui tundsin väga selgelt ära, et selline käitumine ei ole minu suhtes õigustatud. Me kasvasime sellest mustrist välja ja gümnaasiumis ja hiljemgi oleme üksteise tegemistele positiivselt kaasa elanud.

Ent mind üllatab ikka ja jälle, kui kitsalt me mõistame vägivalda. Mulle meeldis väga Rain Kooli artikkel «Kelle naist me siis täna koos peksma hakkame?», mille pealkiri viitas otseselt Janek Mäggi iroonilisele kommentaarile, et tema ja ta sõprade arvates ei ole vägivald teema, millest peaks vabariigi aastapäeval rääkima. Ent rohkem kui konkreetne parafraas, puudutas mind Kooli lause, et iga kord, kui Eestis teeb keegi perevägivalla teemal suu lahti, vallandub protestilaine. Minu viimane kogemus näitas sedasama. Pidin põhjendama, miks ma sekkun, aga asjad peaksid olema vastupidi: põhjendama peaks see, kes näeb, aga ei sekku, sest ka mittesekkumine on vägivald.  

Oma kogemuste põhjal olen aru saanud, kui piiratud arusaamine meil tegelikult vägivallast on. Kas tõesti on siis nii, et kuni veri ei pritsi, on kõik OK?