Mõni aeg tagasi ei möödunud päevagi, kui ei räägitud Konstantin Pätsist ja tema mälestusmärgist. Täna arutab riigikogu õiguskomisjon vabadussõjalaste rehabiliteerimist. Raha kogutakse ka nende liidri Artur Sirgu monumendi rajamiseks.
Jürgen Tamme: mälestusmärk tapetud kuningatele Paides? Tänan, ei! (10)
7. märts 2017, 09:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib-olla näeme varsti oma versiooni Vene telesaatest «Sud Vremeni», kus mitmesuguste tegelaste ja Venemaa ajaloo episoodide üle mõisteti õigust mängulisel kohtuprotsessil ning kus vaatajatest koosnev kogu langetas otsuse telefoni teel hääletades.
Pätsi, Sirgu, Vares-Barbaruse, Lauristini jt üle kohtu pidamise kõrval võiks seal arutada Ümera lahingut, nelja kuninga mõrva Paides, Mahtra sõda ning seda, miks ikkagi jäid Petrograd ja Riia eestlastel vallutamata.
Ka võiks lasta rahval mõista kohut iseenda üle. Kui tõele näkkuvaatamine või eneseanalüüs osutub valusaks, saab pärast riigikogus luua tõe- ja lepituskomisjoni. Kui see ei aita, siis meenutada esmalt Vladimir Putini öeldut, et ajaloos juhtub igasuguseid asju, kuid süütundel ei saa lubada end maha murda. Pärast pausi alustada vaidlust otsast peale.
Kahjuks on vähe ajaloolasi, kes selgitaksid avalikult, et ajalugu ei paku lahendusi praegustele probleemidele ning minevik ei kordu kunagi, korduvad vaid lood minevikust, mis püüavad selgitada olevikku. Neid, kes osutaksid ohtudele, kui müüdid realiseeruvad poliitikas.
Kired Kuberneri aia mälestusmärgi konkursi ümber meenutasid selle kõrval riigivolikogus 1939. aasta kevadel toimunud majanduskomisjoni koosolekut. Mitu Euroopa riiki olid kaardilt kadunud, suure sõjani jäänud alla poole aasta ning paljud mõtlesid, millised on Eesti ja nende enda ellujäämisvõimalused.
Komisjon kulutas aga aega vaidlusteks vabadusmonumendi üle, mille rajamisest räägiti Vabadussõja lõpust Teise maailmasõjani ning jätkati iseseisvas Eestis ega lõpetatud ka siis, kui võidusammas oli püsti pandud.
Peaminister Kaarel Eenpalu ei näinud või ei tahtnud näha ohte. Jaan Tõnisson hoiatas okupatsiooni eest ning soovitas hävingu vältimiseks valmistuda teiseks vabadussõjaks.
Tõnisson ei saanud aru, kuidas saab samal ajal rääkida vabadusmonumendi rajamisest: «Kui tarvis on võitlusse minna, siis samal ajal monumenti püstitada – see on küll tulevastele põlvedele üks väga huvitav näide psühholoogiast, mis on praeguse valitsuse ringkondades.»
Kuigi Eenpalu süüdistas Tõnissoni paanika tekitamises, oli Tõnissonil õigus. Piisab, kui mainida, et vabadusmonumendiks kogutud raha eest lasksid juunikommunistid ehitada töötava rahva kultuurihoone. Praegu tegutseb samas kaitseministeerium, mis vedas võidusamba rajamist.
Nüüd räägitakse oluliste probleemide asemel taas monumentidest. Kui muud moodi ei saa, rajatagu mälestusmärgid Pätsile, Sirgule, Lembitule, Meemele ja neljale kuningale, aga lepiks kokku, et seejärel pühendutakse lõpuks tulevikule.