Vastukaja: Rail Balticust saab Eesti tõehetk

Rail Baltic. Foto: eskiis

Vastukaja Toomas Kivimägi artiklile «Rail Baltic – kordumatu võimalus», PM 6.03

Argumendid, millega meile Rail Balticu (RB) otsetrassi Tallinnast Pärnu müüa tahetakse, langevad järjest ära. Ilusast unistusest saada kiirelt ja odavalt rongiga Berliini pole enam mitte midagi järel. Ka kaubavedajad ei usu asja mõttekusse. Ometi on olemas silmanähtavad lahendused, mis RBst Eestile hea projekti teeks. Murelikud kodanikud tahaks selgitust, miks neid lahendusi tõrjutakse.

Aga otsustajad ei anna end näole või räägivad sihilikult mööda á la Toomas Kivimägi. Alati ette lükatavad ametnikud on vaprad, kuid nendega saab rääkida vaid detailidest, sest suure pildi raami on poliitikud neile ette joonistanud.

RB jõhkra otsetee maaletoojad on teada. Need ministrid, kes aastal 2011 selle ootamatu otsuse tegid ja otsuse põhjendused salastasid, on kuulsaks teinud miljoni küsimine Burkhardtilt, sidrunite nõudmine Leedolt, kilekotitamine, autorollotamine, Eesti Õhk, Utah, Kolesammas jne. Võta üks ja viska teist.

Need salastatud põhjendused said äsja avalikuks. Selgus, et mingeid ratsionaalseid, Eesti edenemisele suunatud pädevate analüüsidega toetatud põhjusi polegi. Otsepõrutamise otsus oli poliitiline. Ülal loetletud persoone silmas pidades peab selle otsuse motiive pigem kartma.

Ja nüüd võttis peaminister Jüri Ratas selliste eelkäijate kollektiivse süüdimatuse isiklikult oma nimele, allkirjastades RB rajamise lepingu. Kes oskab öelda, mis surus teda kasutama poliitiku privileegi otseselt mitte vastutada oma tegude eest?

Urmas Nemvaltsil on tõepoolest õigus, leides RB läbikukutajatele ühesõnalise tabava määratluse – sektandid. Usuhullule ei mõju ükski tervemõistuslik argument. Neid pimestab üks ja ainus paleus – Euroopa Liidu raha. Kui seda antakse ka nööri ostmiseks, et end üles puua, tuleb see tingimata vastu võtta. Mina ELi kodanikuna tahan keelata meie ühise raha kasutamise meile kahju tekitamiseks, aga selleks pole mul võimu – riik on maksudega mu raha rekvireerinud ja nüüd kulutab seda omatahtsi.

RB pole kaugeltki ainus kaasus, kus kahtleme otsusetegijate tahtes Eestit paremaks teha. Kas meie nn eliit on tõdemusele jõudnud, et nii väike riik pole jätkusuutlik, ja on vaikse allakäiguga leppinud? Miks muidu on vait Teaduste Akadeemia oma vandlitornis, ülikoolide rektorid, mainekamad ärimehed, paljud nime poolest inimesest ja loodusest hoolivad kodanikuühendused? President?

Ettevaatusprintsiip kutsub protestima. Kui ei ole ligikaudseltki teada, kas plaanitu võib kindlaks reklaamitava edu asemel kahju tuua, ei tohi labidat maasse lüüa. Ei ole mitte mingit kinnitust, et eeldatav majanduskasv RB läbi katab loodus- ja sotsiaalse kapitali ohverduse ka aastakümnete jooksul.

Valik, kas jätkata arutu otsetrassiga või panustada Eesti rahvuslikke huvisid edendavasse RBsse on valitsuse ja riigikogu tõehetk. See annab vastuse, kas nende arvates tasub Eestit hoida.

Juhan Telgmaa

Eesti Rooma Klubi liige