Euroopal on kindlasti aeg hakata tegema kohaseid järeldusi Ameerika Ühendriikide uue presidendi Donald Trumpi administratsiooni poliitikatest. Saabunud raputuse alustähendus, kõige olulisem sõnum on: USA poliitikad ja panus maailma asjadesse pole konstant.
See ei puuduta kindlasti üksnes kaitsekoostööd, milles areng on pigem hea kui halb, vaid tervet hulka valdkondi kaubandusest kuni näiteks kliimauuringuteni, kosmoseprogrammideni jpm.
Hirmude ja realistlikumate ohtude valguses tuleb rahulikult vaadata, kui paljud globaalse tähtsusega ettevõtmised ja arengud on seni sõltunudki USA maksumaksjatest ja nende föderaaleelarvest. Kui see panus on ka Euroopale kriitilise tähtsusega, siis tuleb küsida, miks me pole eurooplastena siiani samalaadsetele programmidele ise piisavalt raha leidnud. Ja kui ikkagi leiame, et eurooplaste panust on vaja suurendada, siis tuleb seda ka teha.
Mis puutub kaitsekoostöösse ja üheks NATO mõõdikuks olevasse kaitsekulutuste eesmärki – kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust –, siis selle poolest võime rääkida eelkõige heast või vähemalt talutavast arengust. Uue administratsiooni visiidid liitlaste juurde ja neil antud sõnumid on eelkõige julgustavad. NATO Euroopa riikide kaitse-eelarve vähenemine peatus juba enne Trumpi saamist presidendiks. Kogu vabale maailmale on oluline, et sõnum – te peate andma oma õiglase osa – jõuaks lõpuks ometi kohale ja saaks ka tegelikkuseks. Kahju vaid, et see sõnum ei jõudnud poliitilistele otsustajatele Euroopas piisava selgusega pärale juba varasemate administratsioonide viisakamast jutust.
Muidugi ei saa kuidagi mööda vaadata käimasolevatest skandaalidest ja süüdistustest seotuses Venemaa (eri)teenitustega. Siinkohal markeerigem lihtsalt kaks arutluskäiku. Esiteks muudavad need skandaalid juba ise USA uuele administratsioonile raskemaks Vladimir Putinile põhimõttelistes küsimustes järeleandmisi teha. Samale osutab uute inimeste määramine ametist vabastatute asemele. Teiseks, hinnakem Trumpi administratsiooni selle tegelike sammude järgi nii Venemaa Ukraina-vastase rünnaku küsimustes kui ka laiemalt.
Kliimauuringute küsimus tõi eredalt välja veel ühe sõltuvuskoha. USA pole küll olnud kliimapoliitika ja -kokkulepete juhtriik, ent on seda olnud uuringutes. Hirm uue administratsiooni suhtumise ees kliimamuutustesse ja võimalike eelarvekärbete ees tõi teravalt avalikkuse ette asjaolu, et andmestiku kogumine sõltub väga suurel määral kahest USA föderaalvalitsuse agentuurist: kosmoseagentuur NASA ja Riiklik Okeanograafia ja Atmosfääri Administratsioon NOAA. Kui me eurooplastena soovime, et meil oleksid teadmised globaalsete muutuste kohta, siis mõistagi tuleb andmete süstemaatilisse kogumisse ise panustada. Ja see on vaid üks näidetest.
Vast kõige raskemini ennustatavate tulemustega on kaubanduslik protektsionism. Oleme juba näinud börsirallit USAs. See on olemuselt ennustus, et suurte börsiettevõtete taskusse tuleb tänu kaitsetollidele rohkem raha. See kogutakse omakorda kokku USA tarbijatelt, kes kaotavad võimaluse osta odavamaid importkaupu. Milton Freedman kalambuuritses kunagi, et ainus asi, mille eest kaitsetollid sind kaitsevad, ongi odavad hinnad. Ameerika valijad on aga teinud selge sammu just sinnapoole Mismoodi tuleks Euroopal neis oludes reageerida, on ühtpidi tõesti küsimus keerukate kaubandusläbirääkimiste detailidest. Üldjoontes tasub aga ajaloolistele kogemustele mõeldes tõsiselt kaaluda, kas on põhjust vastata protektsionismile samaga või hoopis kaubanduse suurema liberaliseerimisega.