Tuntud muinasjutus «Hamelni linna vilepillipuhuja» päästab salapärane vilepillimees linna rottide küüsist. Jäänud ilma tasust, meelitab petetud pillimees oma mänguga karistuseks kaasa linnas elavad lapsed. Selle loo järgi on sageli analüüsitud väärtusi, nagu sõnapidamine ja õiglus. Kuid mis tahes isiklik kibestumus või pettumus ei saa olla kuriteo argument.
On suur kahtlus, et Venemaal, kus laste suitsiidide arv on niigi üks maailma suuremaid, on kümned, võib-olla isegi sajad sotsiaalvõrgustike kaudu mõjutatud teismelised end vigastanud või sooritanud enesetapu. Pole kahtlust: inimesed, kes ahvatlevad riskikäitumisele alteid kooliealisi niinimetatud surmagruppidesse ja enesetapumängudele, vajavad ühiskonnast isoleerimist, võimalik, et abi kinnises raviasutuses.
Kuid niisuguseid küberpillimehi tabada ei pruugi olla praktikas ega ka õiguslikult lihtne. Sotsiaalvõrgustikud ei kao kuhugi, vastupidi, need on pealekasvava põlvkonna loomulik suhtluskeskkond. Seega peab ikkagi ühiskond suutma olla piisavalt tark ja tugev, et praegusaja riskidele vastu astuda ning oma tulevikku kaitsta.
Praegusaja lapsevanemad ei ole ise üles kasvanud internetiajastul. Areng on olnud kiire, ka teadusuuringuid on ses valdkonnas veel suhteliselt vähe. Sestap ei osata paljusid küsimusi õigesti lahendada ega ka ohtudele tähelepanu pöörata.
Üks, mida asjatundjad sellisel puhul alati rõhutavad, on kodu tähtsus. «Kodune hooliv ja turvaline keskkond annab noorele enesekindluse ja aluse /…/. Siis pole vaja ka iga hinna eest ja igasuguseid tegusid teha selleks, et tähelepanu ja heakskiitu leida,» on psühholoog Kätlin Konstabel kirjutanud (PM 18.07.16).
Laps vajab tähelepanu, tema tegemisi tasub ja tulebki jälgida. Tähtis on side lapsega, samas ei tohi kontroll muutuda liiga tugevaks, vaid moraalilugemine ei aita.
Ka Eestisse levinud niinimetatud surmagruppide teemat Vikerraadios kommenteerinud Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse juht Roger Kumm rääkis, et oluline on reaalse tagajärje toomine lapseni – praegusajal kipuvad päris- ja virtuaalmaailm sassi minema. Virtuaalsõbrad asendavad sageli sõpru päriselus. Kas me ikka teame, kes on need, kes «juhatavad meie lapsi tõeni», nagu kirjeldatakse leheloos?
Oluline on mitte murega üksi jääda, kui ilmnevad mingid murettekitavad asjaolud, koolilapse meeleolu või käitumise muutused. Paljudes koolides on olemas psühholoogid, kes saavad ja oskavad aidata probleeme lahendada. Eestis tegutsevad ka veebikonstaablid, kes on ametis just virtuaalmaailmas tekkivate murede lahendamiseks.