Juhtkiri: maksmata trahvid
13. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väärteotrahvide aegumine lõpetab aastaid valitsenud segaduse
Arusaam, et pahateole järgneb seaduslik karistus, on üldaktsepteeritud ja teisiti ei kujutaks õigussüsteemi ettegi. Nagu seegi, et väära teo eest trahvi maksta on pahategija mure ja kohustus. Kuid ometi on sama mõistuspärane ka see, et on olemas mõistlik aeg, mille jooksul peaks maksmata jäänud trahvid sisse nõutama.
Riigikohtu värske lahend, mis vabastab trahvi maksmisest inimesed, kes on selle maksmata jätnud ja kellelt täiturid pole seda pooleteise aasta jooksul välja nõudnud, lõpetab loodetavasti segaduse, mis on väärteotrahvide sissenõudmise osas aastaid valitsenud.
Tuleb tõdeda, et senine olukord oli kohati tõepoolest naeruväärne. Maksmata trahvi võidi sisse nõuda aastaid pärast väärteo tegemist. Kas aga sajandivahetusel bussis piletita sõitnud või auto valesti parkinud inimesel ülepea enam meeles on, millega tegu, kui temalt ühel päeval raha nõutakse või arve arestitakse? Vaevalt küll. Loomulikult on inimene ise süüdi – kes muu, kui tegu on tehtud ja trahv maksmata jäetud –, kuid ometi kippus terve mõistus selles olukorras pigem laisku ja aeglaseid kohtutäitureid kui karistatut süüdistama.
Praegu on kohtutäituritel menetluses arvestatav hulk väärteoasju, mille otsus on jõustunud rohkem kui poolteist aastat tagasi, kuid mille eest trahviraha siiani välja nõudmata. Juttu ei ole sajast või tuhandest, vaid nende arv küünib juristide hinnangul kümnetesse tuhandetesse. Justiitsministeerium, kes neid andmeid valdab, kahe päeva jooksul selliseid väärteoasju kokku lugeda ei jõudnud. On selge, et ka summa, mis nüüd riigil saamata jääb, võib olla üsna suur.
Võib ju küll tunduda, et uus kord justkui vabastaks trahvi maksmata jätnu kohustusest seda tasuda, kuid tegelikult toob see loodetavasti kaasa kohtutäiturite kiirema tegutsemise ja seega pigem aitab tagada, et trahv makstud saaks.
Ei saa ju eitada, et täiturite aeglasest tegutsemisest tingitud aastatepikkune vaikus, mis väärteole järgnes, pigem süvendas karistamatuse tunnet kui distsiplineeris inimest.
Kuna trahvid ei aegu tähtaja kukkudes automaatselt, vaid aegumise otsustab kohus inimeste avalduste alusel, tähendab see ilmselt ka lisakoormust kohtutele, kes peavad kindlaks tegema, kas trahv on välja nõudmata jäänud kohtutäiturite laiskuse tõttu või on inimene enda varjamisega täiturit tema töös takistanud.
Kokkuvõtvalt tähendab see aga suuremat kontrolli kohtutäiturite tegevuse üle ja trahvi maksmata jätnule suuremat survet – mis omakorda peaks viima kindlamale järeldusele, et iga väärteo eest järgneb alati ka tegelik karistus.