Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rein Veidemann: mis see jumal meid on loonud?

14
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Eesti teatriuuenduse «imelisest aastast», annus mirabilis’est 1969 saab varsti pool sajandit. Mis siis juhtus?

1969. aastat just niimoodi iseloomustanud tõlkija ja teatriloolane Jaak Rähesoo kirjutab oma ülevaateteose «Eesti teater» 1. osas (2011): Eesti ja kogu Baltikum oli saavutanud eriseisundi (Eesti kui nõukogude lääs); ühiskonna liberaliseerumise lootus murdus Praha kevade uputamisega verre 1968. aasta augustis; Eestis oli kultuuriväljale sisenenud «suurema summana» uus põlvkond, kes oli eelkäijatega võrreldes riskialtim ja vabanenud stalinismi juurutatud hirmust, «nakatatud julgusega uudseprahvatusest läänes».

Murrangu epitsentriks Eestis kujunes Tartu teater Vanemuine. Olin minagi seal ehk teisisõnu, võin endagi kohta öelda «et in Arcadia ego».  Evald Hermaküla sai 1968. aasta kevadel (sünkroonis Praha kevadega!) etendamisvalmis, nüüd 60ndate põlvkonna ikonostaasi kuuluva Paul-Eerik Rummo näidendi «Tuhkatriinumäng», mida aga võimud lavale ei lasknud. Üliõpilaspäevade rongkäik sama aasta oktoobris paisus meeleavalduseks. Jaak Allik kommenteerib toimunut oma elulooraamatus «Kihnu Jõnnist Savisaareni» (2016): «Küllap on see ainus lavastus eesti teatriloos, mille pealkirja kui võitlushüüdu skandeerides nõudsid tuhanded üliõpilased endale vabadust mõelda ja vabadust luua.» Tagantjärele võib öelda, et see oli kakskümmend aastat hiljem, 1988. aasta suvel Heinz Valgu – temagi 60ndate põlvkonnast – kõlanud hüüu «Ükskord me võidame niikuinii!» eelmäng.

«Tuhkatriinumäng» jõudis lavale 1969. aasta veebruaris. Kuu aega enne seda etendati aga Evald Hermaküla ja Jaan Toominga ühistööna Kirjanike Maja musta laega saalis Gustav Suitsu luulest koostatud kava «Ühte laulu tahaks laulda». Kaasatud olid teisedki äsja lavakooli lõpetanud või veel õppivad näitlejad (Lembit Ulfsak, Tõnu Tepandi, Kaarel Kilvet, Raivo Trass). Luulekavast õhkuv orjavaimu eitus ning sellest omakorda tõusev vabadusigatsus, masendus ja mäss kõrvuti – see jõudis publikuni otsekui gravitatsioonilaine, aegruumi võnkumine.

Ja siis järgnes plahvatus: 1969. aasta detsembris Vanemuise väikeses majas Jaan Toominga esiklavastus, August Kitzbergi «Laseb käele suud anda». Selle nime all oli Kitzberg avaldanud katkendi oma tulevasest tragöödiast juba Noor-Eesti I albumis 1905. Näidendi enda pealkiri oli «Enne kukke ja koitu» kui sümboolne viide eestlaste orjaaja pimedusele. Näidendis toimuv leiabki aset 18. sajandi lõpus. Kitzbergi teistele näidenditele dramaturgiliselt alla jääv teos lavastati Estonias esmalt 1918. Viiskümmend üks aastat hiljem täitis Tooming Kitzbergi hõredavõitu loo näitlejate kehalise ekspressiivsuse, (rahva)laulude ja maagiliste manamistega. See oli Toominga totaalse teatri manifest. «Laval toimuv mõjub paiguti jõulise ja traagilise sümfooniana,» kirjutas lavastuse arvustuses ajakirja Noorus 1970. aasta märtsinumbris Jaak Allik (taastrükk «Kihnu Jõnnist Savisaareni», lk 41–43). Arvustuse pealkiri «Mis see jumal meid on loonud?» oli lavastuses kõlanud repliik. Näidendi enda tekstis me seda küsimust ei leia. Üks peategelastest, teomees Vana-Juhan ütleb: «On jumal meid pisukese õnnega loonud, peame pisukese õnnega elama.» Teine teomees, mässumeelne Ants aga ei lepi sellega: «Jumal? K e l l e jumal tahab, et üks olgu teise ori? N e n d e jumal! Kõik on vale jutt. Kas lõi jumal ühe härraks ja teise orjaks?» Ja enne seda on Ants küsinud: «Vennad, kas te olete korra selle üle järele mõtelnud, mispärast me o l e m e niisugused, nagu me oleme?» Ja kutsub kaaslasi üles mitte elama «s u r n u d, mõtlemata elu».

Sealtpeale, jah, kõik need viiskümmend aastat pärast Jaan Toominga Kitzbergi-lavastuse nägemisel kogetud vapustust olen ikka ja jälle leidnud end samuti küsimast: «Mis see jumal meid on loonud?» Sest see ei ole ainult küsimus võrdsusest-ebavõrdsusest, orjusest-vabadusest, ajaloo ülekohtust või õiglusest, süsteemi võõrandumisest ja ületamisest, nagu see kõlas publiku kõrvus 1960ndate lõpus ja nagu kõlab ehk paljude jaoks nüüdki. See on ühtlasi, aga võibolla ennekõike küsimus elumõttest, mis on rohkem kui eesmärk ja tähendus ning seepärast ka kokku kirjutatud – elumõte. See on eksistentsiaalne ehk olemasolu küsimus ja tean, et Toomingki sihtis selle küsimusega hoopis kaugemale-kõrgemale toonastest ühiskondlikest oludest, jõudes ilmutusliku hetkeni Tammsaare «Põrgupõhja uue Vanapagana» lavastuses (1976).

Üks äsja kuuldud arvamine jahiturismist kõnelevast dokumentaalfilmist, austerlase Ulrich Seidli «Safarist» (2016) – «Inimene on ainus, keda loodusel vaja pole, ilma inimeseta oleks elu oluliselt parem» (st loomulikum!) – aktualiseeris minus taas kord küsimuse meist, inimestest kui evolutsioonitee siiani teada olevast vahe-, lõpp- või ummikjaamast. Sest üksnes inimese võimuses on teadlikult  või ettevaatamatuses hävitada teda ümbritsev elukeskkond. Kui hävitustööd teeb loodus, juhtugu see vulkaanipursete, maavärinate või meteoriitide langemise läbi, kõigi oma geoloogiliste ajastutega, siis on see force majeure. Aga üksnes praeguses ajastus, antropotseenis tuleb mängu tahtevabadus, mis, kui seda ei piira mõistus, kaastunne ja kokkulepe, viib vältimatu enesehävituseni.

Umbes samal ajal, kui Tooming küsis Kitzbergi abil elumõtte kohta – tõsi, omaaegset ajakirja Noorus lugedes, näeme, et elu eesmärgi ja tähenduse otsinguid sõnastati juba 1960. aastate keskpaigas –, olin sisse võetud Albert Schweitzerist. Ühest 20. sajandi suurimast humanistist («lihtne suur», nagu teda kutsus teine Albert, Albert Einstein) ja tema  panteistlikust kultuuri-eetilisest printsiibist «aukartus elu ees» olin lugenud varemgi, Ain Kaalepi tutvustavast artiklist 1965. aastal ajalehes Edasi. 1970. aastate algul ilmus Loomingu Raamatukogus sama pealkirjaga vihik Peeter Tulviste tõlkes (tosin aastat hiljem järgnes sellele juba kogukam «Kultuur ja eetika» Mati Sirkli tõlkes). Mõlemad raamatud lugesin kaanetuks. Kui tänases päevas kõlavad Schweitzeri «aukartus elu ees on kõrgeim instants» ja «aukartus elu ees on halastamatu võlausaldaja» pateetilise luulena; kui «ebaharilikult elule andumise kohustus», mis lähtub keelust võtta enesestmõistetavana seda, «mida sa oled saanud enam kui teised tervise, annete, võimekuse, edu, kauni lapsepõlve, harmoonilise kodu osas», tõlgendub mõnele vasakpoolse mõtlemisena, siis on tegemist pigem nende inimeste egoistliku kurtusega või täieliku võõrandumisega ümbritsevast.

«Uus tee», mille väljatöötamisele ja sõnastamisele Aafrika ürgmetsas oli  Schweitzer keskendunud Esimese maailmasõja aastatel – sümboolne selles mõttes, et Aafrika on olnud inimkonna algkodu –, tee, mis aga siiani omaks võtmata, lähtus sellest, et «inimelu mõte peab olema mõistetav maailma mõttest». Vanas ratsionalismis oli mõistus üritanud maailmas selgusele jõuda, uues ratsionalismis on aga mõistuse ülesanne selgust saada meie elutahtes, mis seisab silmitsi looduse enda «imeliselt loova ja ühtlasi mõttetult hävitava jõuga» ehk teisisõnu, silmitsi sellega, milline oleks loodus ilma meieta, või ekstrapoleerides öeldut, mida oleks jumal kui looduse algprintsiip ja tuumstruktuur (Aristotelese «entelehhia» ehk olemine lõpetatuses) ilma inimeseta.

Metafüüsiline meelisklus meie kui inimkonna elutahte üle juhatab mõistagi iga indiviidi  enda elumõtte juurde – «mis see jumal mind on loonud?». Selge see, et elu teenib üksiku tasandilgi kestvust. Ikka oled määratud püüdma elu edasikandmist. Kuid ei saa ju rahulduda üksnes sünnijuhuslikkuse realiseerimisega, teades samas selle täiesti võimalikust nurjumisest nähtavas või nähtamatus tulevikus. Teades ja tunnistades, et sinu lõplikkus ei tähenda (ajutist) katkestust, vaid pöördumatut äraolekut lõpmatuse kõledas ruumis.

Mis on sel juhul veel minu/sinu enda kui ainulise ja kordumatu loodumuse (nii osana loodusest kui ka sellega silmitsi seisjana) mõte?  Arvan vastuse seisvat Sõnumis. Jah, elumõte on sõnum. Eeskätt on see sõnum, mille poole püüeldakse iseenda avastamise ja leidmisena (ehk sellena, kelleni  tahetakse jõuda). Epigraaf «Gnothi seauton»  (vanakreeka ’tunne(ta) iseennast’) kaunistas juba Delfi Apolloni templit.  Nõnda tuletub  elumõte mitte niivõrd olemisest, kuivõrd saamisest. Eksistents eeldabki saamist. Aga see on ka sõnum, mis sinuni   juba  o n  j õ u d n u d. See on sõnum kui läbimisvõimega pärimus. Tahan seda või mitte, ma «olen heidetud» traditsiooni, kui siin väljenduda Martin Heideggeri kombel: ma leian end maailmas eest. Minu minevik (läbi- ja üleelatud aeg) on paisuva mälestusena ainus tõelus, mida endaga kaasas kannan. Minevik kui vademeekum. Minevik kui vari, mis lakkab olemast surmahetkel, mil sinust endast saab vari. Mälestus kui varjumäng teiste jaoks. Kui aga kangas, millele need varjud projitseeritakse, määndub või hävib, siis ei jää järele sedagi virtuaalsust.

Nõnda ei tarvitse ma mõelda sellele, kas mul on öelda midagi tulevikule, mis nii või teisiti jääb maailmamõtte horisondi taha (jääb looduse ja/kui jumala päralt – me ütleme ju lahkudes: «Jumalaga!»), vaid mõtlema peaksin hoopis sellele, mida olen saanud pärandusena või kingitusena (kui see on hea pärandus) ja kuidas kasvatada ning jagada seda kingitust mulle antud ajaviivus. Elu mõte on hea sõnum, evangeelium. Ja pole minu tekitatud tahtmine, et see kõlab kokku uue testamendi kuulutusega.

Pean üksnes lisama, et sellegi arusaama juurde jõudsin umbes samal ajal, kui sain osa Jaan Toominga ekspressiivsest teatrist 1960.–70. aastate vahetusel. 1970. aastal oli eesti keeldegi jõudnud juba neliteist aastat varem ilmunud Norbert Wieneri «The Human Use of Human Beings» alapealkirjaga – ning selle pealkirja all ka eesti keeles – «Küberneetika ja ühiskond» («Cybernetics and Society»). Sealt võisin lugeda: «Me oleme ainult keerised igavesti voolavas jões. Me pole mitte aine, mis on jääv, vaid kujundid, mis end säilitavad.» Credo.

Tagasi üles