Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vassili Žarkov: 1917. aasta uuesti? Ei saa ega taha ka!

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Politoloog Vassili Žarkov | FOTO: Erakogu

Möödunud sajandi algul ennustati Venemaale suurt tulevikku maailmaareenil poliitilise ja majandusliku superriigina. Revolutsioon hävitas need väljavaated. Järgnenud saja aasta eksperimendid on muutnud Venemaa naftatilguti all lebavaks Euraasia haigeks meheks, kirjutab politoloog Vassili Žarkov.

«Võime korrata!» Euroopas teavad paljud seda Venemaa uusimate hurraa-patriootide huligaanset loosungit, millega nad on ähvardanud sõita Berliini sakslannade järele. Euroopas kutsuvad niisugused ähvardused esile õigustatud vastuseisu, aga Venemaal suhtuvad paljud sellesse tubli irooniaga.

Kas Berliini jõutakse või mitte, sõltub praegu rohkem sellest, kas noil suurtel venekeelsetel patriootidel jagub ikka raha äratrööbatud BMWdele Saksa varuosade hankimiseks. Rubla praeguse kursi juures pole sugugi kindel, et jagub. Paljude venelaste elujärg on viimasel kolmel aastal läinud aina halvemaks ning nad on sõna otseses mõttes maksnud kinni oma valitsejate neoimperialistlikud taotlused ja omaenda diivanipatriotismi, mis puhkeb eriti lopsakalt õitsele õhtuse Kisseljovi-TV vaatamise ajal.

Siinkohal omandab reibas «Võime korrata!» juba sootuks teise tähenduse: see ei hirmuta mitte nii palju Euroopa naabreid, kuivõrd Venemaad ennast ja eriti selle asendamatuid valitsejaid. Ees on 2017. aasta, mõnele suure, mõnele kohutava Vene revolutsiooni juubel. Ümmargune tähtpäev virgutab paljude kujutlusvõimet.

Riiklik propaganda on nähtavasti suutnud muuta enamiku venemaalastest agressiivseks ja tumedaks jõuks, mis on millal tahes valmis milleks tahes. Aga mis siis, kui Uljanov-Lenini pärandit au sees pidavad venelased, kes ei ole saavutanud kuigi suurt edu hübriidsõjas läänega, pööravad veel kord täägiotsa ringi ja muudavad «imperialistliku sõja kodusõjaks»?

Täpselt nii juhtus ju saja aasta eest, kui 1914. aasta totaalne hüsteeriline patriotism ja sakslastevastased pogrommid asendusid kolm aastat hiljem massilise deserteerimise ja rahvarahutustega. Vaevalt jõudsid Petrogradis tavapärase vene uimerdamise tõttu tekkida katkestused leivaga varustamises, kui punapõsksed gümnasistid vahetasid valitseja portreed punalippude vastu, arvukas lumpen aga tõttas viinaladusid rüüstama.

See ei ole hüperbool: terve hulk juba niigi purjakil ja aina edasi kaaninud rahvast hukkus kõigis kubermangudes 1917. aasta sügisel, kui kõikjal korraldati pogromme riiklikesse viinaladudesse. Vabrikuid ja tehaseid ei saanud rahvas enda valdusse ei toona ega ka hiljem, aga vaat seda kõige kallimat jätkus nii palju, et sellesse võis sõna otseses mõttes ära uppuda.

Kas Vene revolutsioon võib korduda või mitte? Seda enam, et tänapäeva Venemaa on väga paljus sajanditaguse iseenda sarnane nagu kaks tilka vett. Riigis on võimul valitseja, keda ei ole küll kroonitud, aga keda kõik, eriti tema lähedased, kutsuvad tsaariks. Ta on kõigi poolt jumaldatud ja austatud ning samal ajal salaja vihatud ja põlatud: mõistusega seda seletada ei saa, aga selline kord juba on sajandite vältel selgelt välja kujunenud õigusteta alamate ja absoluutse võimu vahekord.

Lenin liigitas Tsaari-Venemaa sõjalis-feodaalse imperialismi alla ja just sõjalis-feodaalseks võib pidada ka tänapäeva Venemaa riiklikku struktuuri. Väheke on sellele lisatud ehk postmodernismi hõngu. Iga ametnik, iga oligarh teab, et kõik, mis tal on, kuulub talle tinglikult, teenistuse järgi, ja iga hetk võidakse see talt ära võtta. Teenistushierarhia tipus seisavad pagunikandjad, nõndanimetatud jõumehed ehk jõuametkondade esindajad, ikka seesama kolmas osakond, mis Venemaa pika 20. sajandi jooksul on kandnud mitut nime, aga pole kuidagi vabanenud sandarmlikust olemusest ning on iga võimuvahetusega ainult tugevnenud.

Venemaa linnade tänavatel liiguvad taas kasakad, kes jälgivad, et tudengid, eradotsendid, doktorid ja kõik need muud kole targad linlased, kes teadagi on lähedastes suhetes igasuguste Rockefellerite ja Rothschildide, vabamüürlaste, riigidepartemangu ja muude maailma niiditõmbajatega, ei hauks mingisugust eriti jäledat reetmist. Karistamatult pekstakse segi näitusi, segatakse avalikke üritusi, mida korraldavad valitsusest sõltumatud organisatsioonid, tungitakse kallale kodanikuliikumise aktivistidele, igati ülbitsetakse ja hirmutatakse inimesi, kes ei ole veel lahti ütelnud vabale inimesele tavapärasest kombest iseseisvalt mõelda ja tegutseda.

Rjassakandjad on taas jõudnud kooliseinte vahele, Moskvas ehitatakse kirikuid kiiremini kui lasteaedu ja uusi metrooliine. Asi on jõudnud isegi selleni, et ühe koosoleku, mis oli pühendatud revolutsiooni juubelile, avas üks kõrgemaid kirikujuhte, kes selgitas kohalviibijatele, et kõik Venemaad vaevavad hädad on pärit läänest ja Jean Jacques Rousseau filosoofiast. Selline tume õhkkond oleks vaieldamatult olnud meeltmööda mustasajalistele ja kõikvõimalikele muudele sajanditaguse mineviku kirglikele kaitsjatele.

Mida ütleksid kõike seda nähes need, kes saja aasta eest revolutsiooni korraldasid? Kõik nad – nii kadetid, esseerid kui ka mõistagi enamlased – pulbitsesid toona otsatust optimismist, uskusid, et nende maad ja tervet inimkonda ootab ees parim helge tulevik. Võib vaid ette kujutada, kui pettunud, kui masendatud ja löödud oleksid kõik need, kes tookord panustasid revolutsioonile, kui nad satuksid kas või tunniks ajaks siia, oma lapselapselaste maale!

Tüdimus, pettumus ja apaatia on kolm märksõna, mis võtavad kõige paremini kokku Venemaa seisundi sada aastat pärast teda vapustanud revolutsiooni. Toona võimule tulnud noored, euroopaliku haridusega, ülevoolavalt entusiastlikud ja ennastohverdavad poliitilised juhid süüvisid ise ning tõmbasid kaasa kogu maa ja vaat et veel poole tollasest maailmastki üleüldisse ümberkorraldusse vabaduse ja õigluse nimel. Nad tahtsid vormida uue inimese, vabastada ta madalate kirgede küüsist, mis on seotud mammona- ja võimuihaga, ning samal ajal teha igaveseks lõpu ebavõrdsusele, vägivallale ja sõdadele. Ent just need kirglikud kangelased ja rahvajuhid paiskasid miljonid inimesed seninägematusse surma, hirmu, usaldamatuse ja vihkamise hakklihamasinasse.

Terror, nälg ja sõda olid õigupoolest veel mitukümmend aastat pärast 1917. aastat kogu Venemaa põhisaatus. Rahvarühmad põrkusid eri aegadel ja mitut moodi ikka ühe ja samaga. Mõni lasti maha 1918. aastal, võib-olla ainult sellepärast, et oli linna kõige rikkam kaupmees, mõni aga mitu aastat hiljem osalemise eest valgete liikumises. Kadettidele järgnesid vähemlased ja esseerid, enamlaste partei enda sisemise opositsiooni kätte jõudis kord juba tükk aega hiljem, nõndanimetatud suurte protsesside ajajärgul.

Talupojad, kes olid toetanud enamlasi neile lubatud mõisamaa eest, hävitati 1930. aastate algul nii sotsiaalse klassina kui ka puhtfüüsiliselt – mõnel hinnangul ulatus kollektiviseerimise ja külades tekitatud massilise näljahäda ohvrite hulk lausa kümnetesse miljonitesse.

Peagi jõudis järg valede rahvaste, kõigi nende kätte, kes kuulusid maailma ainsa tööliste ja talupoegade riigiga piirnevate riikide titulaarrahvaste sekka, soomlastest ja poolakatest türklaste ja korealasteni. Sotsialismileer hakkas peagi laienema, hõlvates naaberalasid. Nii täitus Siber Eesti ja teiste Nõukogude impeeriumile allutatud maade elanikega – vähemalt nendega, kel oli õnn teel pealesunnitud pagenduse paika ellu jääda.

Surma kõle käsi küündis varem või hiljem ka nendeni, kes ise panid istuma, piinasid, maha lasksid, võõraid kortereid ja muud vara endale kahmasid – ja see tabas neid neissamades keldrites sellesama üheksa grammiga kuklasse ja sellesama hukatava surmaeelse hüüdega: «Elagu suur Stalin!»

Ajaloolased võivad eristada eri sihtrühmadele suunatud repressioonide laineid ja lainetusi, kuid terror kui poliitika, ühiskondliku valiku meetod, üldine taust ja igapäevaelu norm püsis vähemalt 1917. aastast 1954. aastani, tšekaa esimestest ohvritest Beria hukkamiseni ehk pool aega kõigest 74 aastat kestnud kommunistide võimutsemisest Venemaal.

Asjatu töö ja vaev ning kaotatud võimalused on kõik, mis on jäänud järele Venemaa viimasest aastasajast pärast seda, kui punase propaganda valede eesriie viimaks langes ning ilmsiks tuli kõik, mida propaganda ja keeldudega nii visalt oli üritatud varjata.

Möödunud sajandi algul oli Venemaa paistnud pulbitsevat nooruslikust tarmust ja jõust, seal olid sündinud ja tegutsenud tulevased Nobeli preemia laureaadid, talupoegkonnast ja ääremaa rahvuskeskkonnast oli võrsunud suuri talente igas valdkonnas kunstist ja kirjandusest täppis- ja inseneriteaduseni. Maal olid suutnud ilmavalgust näha ja edukalt välja areneda tänapäeva vaba ühiskonna organisatsioonid ja struktuurid – erakonnad, liikumised ja koalitsioonid –, samuti olid tegutsenud sõltumatud kohtud ja hakanud välja kujunema parlamentaarne tava. Arvukad sõltumatud ühiskondlikud organisatsioonid, ametiühingud ja kooperatiivid olid hõlmanud üha suuremat osa ühiskonnast.

Maailmas ennustati Venemaa tulevikku toona üsna ühtmoodi: saja aasta pärast on tegu juhtiva jõuga, mida iseloomustab õitsev majandus ja kus elab oma pool miljardit inimest. Vene revolutsioon purustas kõik need väljavaated ja eraldas riigi moodsast maailmast. Niigi tempos maha jääma kippunud areng külmutati terveks sajandiks.

Eks leidu ju neid, kes peavad seda liialduseks – tõepoolest, revolutsioonist sündis ka üht-teist kasulikku ja edumeelset. Näiteks üleüldine kirjaoskus või linnastumine. Teised on aga väga selgelt näidanud, et Venemaa oleks ka ilma revolutsioonita, rahulikult arenedes, saavutanud samasuguseid tulemusi hariduse vallas, võib-olla isegi sama ajaga.

Mis aga puudutab Nõukogude linnastamist, siis see ei piirdunud Venemaa külaelu traditsiooniliste omavalitsuslike struktuuride hävitamisega. Endisi talupoegi tehaste juurde barakkidesse elama sundides purustasid enamlased ühtlasi tavapärase linnamiljöö, muutes maa töölisarmee barakkide ketiks, milles elasid riigi pärisorjad, kel oli, tõsi, sõjalis-bürokraatlikus süsteemis mõnevõrra teistsugune staatus ja seeläbi ka teistsugune varustatus eluks vajalike kaupadega.

Erinevalt Euroopa suurtest revolutsioonidest ei loonud Vene revolutsioon uusaja ühiskonda, mille aluseks oleks olnud õiguse ülimus, isikuvabaduse puutumatus, esindusdemokraatia ja ettevõtlusvabadus. Vastupidi, enamlaste võit konserveeris imekaunitest uue maailma lubadustest hoolimata hoopis õõvastava ülitsentraliseeritud absolutistliku riigi, milles kehtis valitseja despootlik võim. See trotslik ja kurnav jooks ühe koha peal nõudis kümneid miljoneid süütuid ohvreid.

Nähtavasti peitub Vene revolutsiooni ainus kasulik tahk selles, et see halb kogemus oli õpetlik – aga mitte niivõrd Venemaale endale, kuivõrd ülejäänud maailmale. Venemaa revolutsioonilist katastroofi jälgides üritasid lääne tugevad ja järjekindlad demokraatiad täiustada oma senist ühiskondlikku struktuuri, et välistada kommunismioht kodumaal. Nii juhtuski, et ajal, mil hirmust ja õudusest allaheitlikud Venemaa töölised ja talupojad ägasid partei ja valitsuse plaanide ikke all, saavutas Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika töölisklass tõelised sotsiaalsed garantiid: austuse, võrdsuse, ühise asja ajamise tunde üleüldist heaolu tõotavas riigis.

Aga Venemaal? Tormilise ühiskondlike eksperimentide sajandi järel sarnaneb Venemaa hiiglasliku invaliidiga, Euraasia haige mehega, kelle on võim muutnud peaaegu liikumatuks, et ei korduks mõttetu ja halastamatu Vene mäss, mis podiseb ka naftadollaritega täidetud tilguti alla paigutatud ihus. Invaliidi keres veri siiski veel mingil moel voolab, haige jäsemed on mõnikord suutelised isegi liikuma, aga vaat aju töötab aina kehvemini. Kolme aasta eest kukkus haige lausa voodistki välja, kui küünitas naabruses asuva poolsaare järele.

Raske on isegi ette kujutada, mis juhtub siis, kui naftatilguti kord tühjaks saab! Küllap impeerium laguneb taas. Igatahes pole maal praegu kedagi, kes oskaks vastata. Seal ei sünni enam Nobeli preemia laureaate ning kõige haritumad ja edukamad inimesed püüavad vähimagi võimaluse tekkides riigist lahkuda, et jõuda kuhugi, kus pole kunagi saadud tunda Vene revolutsiooni. Väsinud, ise ennast ära vaevanud maa lebab pooleldi meelemärkuseta Euroopa ja Hiina vahele jäävas aina tühjenevas jäiselt külmas palatis. Ja tundub, et keegi isegi ei looda enam, et seal võiks kunagi tõepoolest midagi eriti paremaks muutuda.

Vassili Žarkov (1974) on vene ajaloolane ja politoloog.

Tagasi üles