Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: mis oleks, kui teeks Eesti presidendi vastuvõtust alastiballi...

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Madis-Ulf Regi | FOTO: Erakogu

Kas presidendi vastuvõtt võiks olla alasti? Mida näitab sõna «komberuum»? Kersti varrukad olid suurepärased!

19. veebruar

Õhtul Ingmar Bergmani «Sarabandi» esietendusel Draamas. Kuigi mind oli hoiatatud, et etendus võib olla kaunishingele häiriv, lahkusin teatrist ülevas meeleolus. Hoolimata sellest, et näidendi meestegelased, st ainsad, kellega ma ennast samastada sain, olid ikka tõelised pahede kollektsionäärid ja patukotid. Aga ka nemad vajasid armastust, ja neid armastati!!!

Bergmani (ja üldse näidendite) tegelaste viga on selles, et nad räägivad kõik oma mõtted välja, ja ennast sellega sisse. Osalt karakteri nõrkusest, osalt aga lihtsalt sellepärast, et muidu jääks näidend seisma. Mina, vastupidi, kui ma mõtlen sama halbu või lausa pahelisi mõtteid kui need õnnetud Johan ja Henrik – isa ja poeg –, olen vait. Ma ei ütle mitte kunagi mitte kellelegi, et ma teda pööraselt, lausa hullumiseni vihkan. Ja olen seeläbi – mis sest, et pettuse teel ja tagaukse kaudu – kõigi silmis enam-vähem armastusväärne.

20. veebruar

«AK» katkestas intervjuu KOHE, kui Anu Kaupmees hakkas rääkima, mis immigrantidelembeses Rootsis tegelikult toimub, ja mis veel hullem: et Rootsi riik oma politseinike suu läbi julgeb seda juba tunnistada.

Midagi sarnast kogesin omal ajal, kui Ameerika Hääle algust lasti pool minutit kuulata, aga kohe, kui huvitavaks hakkas minema, pandi segajad peale. Siis võisin vaid jõuetus vihas Luha tänava kolme masti poole rusikaid raputada, täna aga sünnitasin regivärsi:

Jah, Rootsi riigis midagi on mäda,

kuid siinpool merd on jälle teine häda:

ERR teada võib võõrtööjõu tehtud mõrvu,

kuid see ei tohi meie rahva kõrvu jõuda.

Kunagi, kui aega on, võib lõpuridu veel natuke lihvida, aga muidu on tipp-topp.

21. veebruar

Nüüd on kõik Mailise kallal, aga kes siis peaks olema valitsuse lapsesuu? Ikka haridusminister.

23. veebruar

Putin soovis Kerstile ja «kõigile Eesti elanikele» õnne, heaolu ja kõike paremat. Küll ma juba tean, mis Putini meelest eesti rahvale kõige parem võiks olla!

Vaatasin igaks juhuks järele, kas 1940. aastal Stalin Pätsile ka telegrammi saatis. Ei saatnud! Ilmselt sellepärast, et riiklikult ei olnud Stalin mitte keegi, oli ainult partei peasekretär. Ja kuna pea- ja välisminister oli Molotov, siis tema saatis Piibule, aga Pätsile saatis telegrammi hoopis Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi president, nagu teda meil siis nimetati, Kalinin. Tookord sai Eesti Vabariik 22, nüüd 99. Mis edasi? Elame, näeme.

24. veebruar

Jälle läksin massipsühhoosiga kaasa ja jälle jäin lolliks. Reageerisin ei tea kelle üleskutsele tähistada vabariigi aastapäeva terviserajal ja läksin ka – meil siin lähedal üks on ja kord aastas võib seal ju käia. Ühtlasi kogeda oma rahvalähedust, mis vabas õhus on siiski midagi muud kui bussis või trammis. Aga eile oli olnud sula, öösel külmetas ja jääle oli veel lumi peale sadanud – nii et see oli rohkem uisu- kui terviserada. Peale minu kedagi eriti ei olnudki, ainult mõni üksik hull keppidega komberdas. Tulin tulema, enne kui oma näo lõhki oleksin kukkunud.

Nüüd puhkan ja ootan presidendi kõnet. Ikka teleka ees, sest kohale mind ei kutsutud. Mis on mõnes mõttes ka hea. Esiteks langes ära oht, et presidendi kantselei saadab mulle küll kutse, aga pärast on sunnitud vabandama, et nad ei mõelnud mind, vaid hoopis ühte teist Madis-Ulf Rege. Sõber Urmasega just nii juhtuski. Ja ka uue ülikonna ostmisest pääsesin vähemalt aastaks. Võib-olla isegi kauemaks.

Otsustasin praegu, et leian õhtul Kersti kõnest ühe lause, mis on pööratud kõige otsesemalt minu poole, ja võtan selle siis terveks aastaks oma juhtlauseks.

Leidsingi: «Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust.» Jah!  Ma ei tea, kas just koos – teiste eest ma ei vastuta, aga mina hakkan EV100 auks tõesti heaks. Võib-olla mitte veel läbinisti veatuks, aga igatahes palju paremaks kui praegu. Kahandan endas miinimumini selle ingmarbergmanliku monstrumi. (Kuigi see ei ole vist kõige kohasem sõnastus, sest 2018 on ka Bergmani 100. sünnipäeva aasta.)

Kaks asja, mis mulle Kersti juures täna eriti meeldisid: tema a) mõtted ja b) varrukad.

25. veebruar

Nägin öösel unes, et Pete Seeger jalutas Estonia laval pappkastide vahel ja laulis oma kuulsat laulu «Little Boxes». Järsku hüppas rõdult alla Peeter Tooma ja küsis: «Miks te siin laulate ja veel inglise keeles?!» Mispeale Pete vastas selges eesti keeles: «Aga sellepärast, et meie Siiri Sisask on tänavu mujale läinud.» Oh seda jampsi küll!

26. veebruar

Kleidianalüütikute ja tualetoloogide pidupäevad kestavad. Kõik kohad on nende «analüüse» täis, aga mulle kui intellektuaalile on see äärmiselt tüütu. Mis päästaks? On pakutud, et ka Eesti presidendi vastuvõtud võiksid toimuda alasti, nagu on kombeks näiteks Kawahiva hõimul Brasiilia džunglis, aga see ei muudaks midagi – toimetused telliksid siis ballikriitika lihtsalt teistelt spetsialistidelt: dietoloogidelt, kulturismitreeneritelt ja missiissidelt. Pealegi on karta, et kui dresskood on «alasti», siis jätab mõni kutsutu valehäbist üldse tulemata.

27. veebruar

Vastasmaja Serafim kurtis oma häda: juba kolmandat päeva pidi olema nii, et hakkad eestlasega rääkima, siis muud enam ei kuulegi kui «komberum» ja «komberum». Et mis kuramuse asi on see «komberum»?

Ma siis seletasin talle, et sina, Fimulja, sellest niikuinii aru ei saa, aga sulle kui naabrimehele ma võin heast südamest öelda – sest ma olen värskelt tõotanud endale ja oma rahvale saada heaks –, et komberuum on sihuke eriline пространство, kus kehtivad teatud kindlad обычаи. Ja täpsustasin, et eesti komberuumi piirid on määratud enam-vähem Tartu rahuga. Mis tähendab, et siin ei räägita valju häälega, ei sülitata põrandale, ei sööda tänaval sihvkasid ja ei peksta naist. Kusjuures see «naist» ainsuses tähendab seda, et ettenägelikult on siinses komberuumis kehtestatud, et igal mehel võib olla ainult üks naine.

Serafim tänas õpetuse eest ebanormaalselt valju häälega, siis sülitas, võttis vatjovka taskust peotäie sihvkasid, lükkas läkiläki uljalt kuklasse ja läks koju. Varsti ma kuulsin juba tema Zinakese valju häält.

28. veebruar

Olen nüüd kaks kuud mõelnud, keda soovitada ETV-le diktoriteks, kui näitlejad otsa saavad. Ja ükskord nad ometi saavad. Peaksin soovitama nii, et sellest ühiskonnale ka kasu oleks. Näiteks võiks diktoriks saata kõik kinnipüütud roolijoodikud. Karistuseks. Olenevalt ohvrite arvust päevaks kuni nädalaks, et rahvas näeks oma kangelasi.

Muidugi tuleksid selle peale lagedale igat masti inimõiguslased ja ütleksid, et see solvab nende inimeste väärikust. Aga ka sihukesed inimõiguslased ma paneksin diktoriteks ja näitaks neid rahvale.

Tagasi üles