Andrus Karnau: on tähtis, et hoogu koguv põlevkivitööstus Virumaad lõplikult ei hävitaks

Andrus Karnau Foto: Pm

Riigikohtu otsus oli vaid vahefiniš enam kui kümme aastat kestnud vaidluses, kes saab endale õiguse toota õli ja elektrit Uus-Kiviõli kaevanduse põlevkivist. Tahtjaid on kaks, Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp.

Riigifirma jõudis Uus-Kiviõlis juba alustada ettevalmistustöid kaevanduse avamiseks, riigikohtu otsus loa andmine tühistada oli neile ebameeldiv üllatus.

Vaidlus pole aga lõppenud. Peale kaevandusloa ootab otsust veelgi tähtsam küsimus, kuidas põlevkivitööstust maksustada. Naftahinna madalseis pani selle tööstusharu hinge vaakuma, sundis tehaseid sulgema ja pidama pankadega kriisikõnelusi laenuportfelli elushoidmise üle. Praegu on keskkonnatasud põlevkivile kärbitud, see on koos naftahinna mõõduka taastumisega pannud tööstusharu uuesti buumima.

Eesti Energia kaevandused ei suuda nii palju kivigi toota, kui õlitehased ja elektrijaamad tarbivad ning on sunnitud ostma seda konkurentidelt. Positiivne mõju on olnud ka kaevekvoodi leevendamisel, see hoidis sordiini all Viru Keemia Grupi kaevemahte. See kõik on elavdanud tööstusharu.

Lähinädalail peaks avalikkuse ette jõudma maapõueseaduse muudatused, mis määravad, kuidas jagada põlevkivikaevanduse lube. Veelgi olulisem on aga valitsuse otsus tulevase maksumäära suhtes. Jutt käib miljonitest eurodest, riigikassa tuludest, tuhandetest töökohtadest ning põlevkiviärisse investeerinud ettevõtjate omanikutulust. Selle juures on unustatud põlevkivikaevanduste keskkonnamõju.

Euroopa keskkonnakaitsjad lootsid, et kivisöest või põlevkivist elektritootmist ohjab tasuline CO2 kvoot, see lootus ei täitunud, sest kriisis majanduses on tootmine sedavõrd vähenenud, et kvoodi puudust ja koos selle kõrge hinnaga kaasnevat piiravat mõju tootmisele pole järgnenud. Õhu- ja veesaaste ning kaevandustega inimtegevuseks kõlbmatuks muudetud alade probleem on selle kõrval peaaegu nähtamatu.

Kunagi seadis riigikogu põlevkivi kaevandamise piiranguks 20 miljonit tonni. Kvoot oli omakorda sõnastatud veel nii, et suund on sellele, et kaevandamine ei tohi ületada 15 miljonit tonni aastas. Praegu on 20 miljoni tonni piirangust sisuliselt loobutud, lubades ettevõtteil kaevandada oma aastanorm täis summaarselt arvestatuna mitmele aastale. Juba viidatud ettevalmistamisel olev maapõueseaduse muudatuste pakett peaks 20 miljoni tonni piiri ka formaalselt kaotama. Kaevake palju jaksate, peaasi, et tehased huugaksid.

Pärast roheliste poliitiliselt areenilt kadumist on keskkonnaküsimused erakondade programmidest kadunud. Keskkond paistab olevat mingite veidrike küsimus. Loomaõiguslased, puukallistajad või külakaevude pärast muretsevad maainimesed on kui hälve progressi teel. Masinapurustajate lihtsameelsusega võrreldav seltskond ei vääri midagi enamat kui halvakspanu. Ometi eelnes ka Uus-Kiviõli kaevanduse avamise loale keskkonnamõjude hindamise protsess, kus kaaluti nii kaduvat kaevuvett kui tööstuse müra ja tolmu. Rääkimata põldudest-metsadest, kuhu midagi ehitada ei lubata, sest kunagi võib maapõu tühjaks kaevandatud saada. Uus-Kiviõli kaevanduse maad kunagise Maidla valla maadel on kellegi kodu.

Maapõuseadus ja põlevkivi uus maksustamiskord peaks arvesse võtma keskkonnamõju, mitte ainult kaaluma võimalikku riigikassa tulu ja töökohtade arvu. Keskkonnamõju rahasse arvestada oleks rumal, mistõttu keskkonnatasud riigikassa täitmiseks ei sobi. Küll aga on tähtis see, et aina enam hoogu koguv põlevkivitööstus Virumaad lõplikult ei hävitaks. Nii et rohmakas kvoot, et 20 miljonit tonni aastas ega grammigi enam, tundub alustuseks päris mõistlik.