Juttu tuleb Tooma Sildamist, olgu öeldud. Alustuseks väljakirjutus Kalle Muuli tekstist tolle aasta Postimehest (2006), kui Sildam läks tööle Kadriorgu. Muuli kirjutab meenutamisi, kuidas puhtast viisakusest tutvustas tollane siseminister Marko Tibar Sildamit Afganistanis sõdinud kindral Gnezdilovile ja küsis, kas too võtaks ajakirjanikuhakatise vastu, kui see peaks Afganistani sattuma. Lõõpimisi öeldud lausest sai Sildami tähetund. Ta on selles rahutus riigis käinud kuus korda. Tema rindesõnumeid avaldas muide ka Helsingin Sanomat, neil lihtsalt polnud oma erikorrespondenti.
Ma ei tea, kas Toomas Sildamile meeldis omal ajal militaarajakirjanikuks nimetatud saada, aga iga kord, kui ta ütles, et sõda Afganistanis ei lõppe niipea, jäi mul hing kinni. Jääb nüüdki veel. Meedia hoolitseb jätkuvalt selle eest, et Eestis ei vaibuks ärevus. Ainult kaks veebruarikuu näidet, olemuselt erinevad. Mullu hukkus Afganistani sõjas kaks last päevas. Põgenik Afganistanist ehitab oma uut elu Eestis, ta on 19-aastane ja asunud õppima eesti keelt.
Täiesti eriline lugu juhtus jaanuari viimasel päeval. Siin ma olen ja teisiti ma ei saa: Postimehes ilmutas end Toomas Sildam, kirjutaja. Ütleb otsejoones, et «minule on «Kirjad Inglile» Sulev Keeduse parim film». Jah, see on filmi lühiarvustus mehelt, kes teab, mida tähendab sõda. Juba pealkiri on kõnekas – «Külaline tühjusesse». Kunagi surnuks tunnistatud sõdur loodab kaugelt tulles kohtuda tütar Ingli ja naise Lindaga, kuid elu keerab ette seletamatu Eesti: ükskõiksus, pidetus, müra ja tümps. Kaugelt tulnule jääb tema järeldus, et seal, Afganistanis, on lihtsam, lähed koos teistega ja sõdid. Kes on filmi ära vaadanud, see teab, et «nutt on meil teiega üks ja sama».
Tuleme tagasi aasta 2006 oktoobrisse, kui Postimehe poliitreporterist sai presidendi meedianõunik. Oma žurnalistika ametivendadele ja -õdedele jättis ta tänuks ja tunnustuseks hüvastijätukirja. Ei ole selles unustatud neidki, kes «parandasid mu komavigu ja konarlikku lauseehitust». Mis siin unustamisest rääkida. Juba üksnes arusaam, et keel on esimese järjekorra kaasosaline ajakirjandustöös, annab tunnistust ümarast haridusest, mille on Kristjan Jaak arvanud ajakirjaniku põhiomaduste hulka.
Jääb mõelda, et nemad, need ümarad kutselised sõnaseadjad, lisavad koos meie kõigiga kevadet eesti keele päevadesse.
