Marju Lauristin: demokraatia võti on kodanikuühiskonna käes

Marju Lauristin
, TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Miks me ei kuule kodanikuühiskonna häält piisavalt kõlavalt sekkumas avalikku debatti seal, kus kõik uksed talle avatud on, küsib Marju Lauristin.
 

Vestlesin mõne päeva eest Eesti kodanikuühiskonna nädalat korraldavate noortega Eesti kodanikuühiskonnast ja selle tulevikusuundadest. Noored vestluskaaslased tõid välja hulganisti suuremaid ja silmapaistvamaid projekte, nagu Toidupank ja «Teeme ära!» talgud, ning leidsid, et Eesti kodanikuühiskond on oluliselt arenenud, selle algatused on muutunud juba üsna professionaalseks.

Tõepoolest, seltside, sihtasutuste ja vabatahtlike organisatsioonide toel kujunenud sotsiaalne ettevõtlus aitab lahendada mitmeid suuri probleeme üle Eesti. Riik ja omavalitsused on hakanud tunnustama kolmandat sektorit abimehena eriti sotsiaalvallas. Kui me aga ei räägi mitte kolmanda sektori, vaid just kodanikuühiskonna võimalustest ja rollist, siis see on natuke teine diskursus – kodanikuühiskonna vastand ei ole mitte ärisektor, vaid professionaalne poliitika. Kodanikuühiskond on tugev, kui see kujundab ühiskonna eneseregulatsiooni ja mõjutab ka poliitika strateegilisi valikuid. Minu meelest ei saa selles valdkonnas Eestis sugugi rääkida nii kaunitest õitest, nagu neid kolmanda sektori praktilistes ettevõtmistes näha võib.

Eelmainitud kõneluses tõid noored kodanikuühiskonna eeskõnelejad ühe tulevikuvisioonina välja mõtte, et kolmas sektor võiks järjest enam pakkuda avalikke teenuseid ning pikas perspektiivis võiksid sotsiaalsed ettevõtted võtta enamiku riigi funktsioonidest enda kanda.

Näiteks toodi Noored Kooli Sihtasutus, mis nende meelest võiks võib-olla ühel päeval ette valmistada kõiki Eesti õpetajaid. See aga tähendaks minu arvates lihtsalt riigi teatud funktsioonide erastamist (Inglismaal on seda teed käidud juba üsna kaua ja on ka juba läbi nähtud selle arengutee ohud kodanikuühenduste muutumisena riigi käepikenduseks ja selle kaudu kodanikuühiskonna poliitilise tasalülitamise võimalusena).

Peame arvestama, et kolmanda sektori kaudu arendatav mittetulunduslik tegevus ei pruugi tingimata suurendada kodanike rolli ühiskondlikus diskussioonis ega tugevdada ka kodanikuühiskonda. Ka ametkondlik kodanikuühenduste kaasamise praktika ei suuda ühiskonda erakondlikust ja ametkondlikust kapseldumisest välja murda. Selleks on vaja midagi muud – kodanikuühenduste toimimist ühiskonna hääle võimendajatena, avaliku agenda aktiivsete kujundajatena. Just sellest jäi kõvasti puudu äsjases valimiskampaanias, mis paljude hindajate arvates oli küll sisulisem kui eelmised, kuid siiski igavavõitu, sest ei tõstatanud valimisvõitluse keskpunkti Eesti arengu kõige teravmaid ja põhimõttelisemaid küsimusi. Ehkki mitmed eksperdigrupid ja uurimisrühmad olid valimiste eel püüdnud kõlama panna Eesti ühiskonna arengu nn suuri teemasid, alates tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkusest kuni visioonideni majanduse arengu erinevatest stsenaariumidest, ei leidnud need kõlapinda valimisdebattides.

Ilmekaks märgiks alternatiivsete häälte ootusest oli seekordne üksikkandidaatide tulv ning «roheliste vabatmeeste» veider üritus olla korraga nii erakondliku süsteemi sees kui sellest väljas. Üksikkandidaatide galaetendus ETV valimisstuudios tegi igale selle vaatajale selgeks, et nõndamoodi üksiküritajana poliitika professionaalide ringkaitset murda ei õnnestu. Tulemuslikum lahendus poliitika erakondliku monopoliseerimise vastu võitlemisel oleks kodanikuühenduste sihipärane aktiivsus ja avalikkuse mõju kasutamine erinevate eluvaldkondade poliitikate kujundamisel.

Eesti kodanikuühenduste ja erakondade vahelise sisulise diskussiooni puudulikkuse üheks põhjuseks on kodanikuühiskonna poliitilise rolli alahindamine. Seetõttu võib Eesti demokraatiat õigustatult ikka veel nõrgaks nimetada.

Näiteks Soomes, Rootsis või Taanis ei haiguta nii suurt lõhet tavaliste kodanike ja poliitika vahel nagu Eestis. Seal on ka parteid oma liikmeskonnalt nii suured, et ulatuvad oma niitjuurestikuga läbi era- ja kolmanda sektori iga kodanikuni välja. Erakonnad ei haara diskussiooni mitte ainult valimiste eel, vaid muulgi ajal ka neid inimesi, kes ei taha võimule saada, kuid kes soovivad aruteludega tähelepanu juhtida probleemsetele teemadele ning pakkuda uusi võimalusi nende lahendamiseks. Eestis aga läbib lõhe erakondade tegevuse ja tavakodanike vahel tervet ühiskonda ja on tuntav nii era-, avalikus kui ka kolmandas sektoris.

Eesti on väike riik ning see väiksus mõjutab ka kodanikuühiskonda. Ühelt poolt peaks meie väiksus aitama asju ühtselt koos arutada, aga teiselt poolt tekitab see sageli hoopiski tunde, et kõik on ühiskonnas juba paigas ja rollid jagatud, mis omakorda takistab avatud diskussiooni teket. Robert D. Putnam, kes on üks sotsiaalse kapitali teooria rajajaid, on võrrelnud Põhja- ja Lõuna-Itaalia kodanikuühiskonda. Putman näitas, kuidas kogukondlik ja korporatiivne Lõuna-Itaalia, kus inimesed on omavahel tihedalt seotud, on tegelikult sotsiaalse kapitali poolest vaene just inimeste omavahelise seotuse, isikliku sõltuvuse tõttu.

See-eest aga Põhja-Itaalia, kus on hajusam ja modernsem ühiskond, on arenenud võrdlemisi tugev kodanikuühiskond, kuna selle piirkonna inimestel oli kergem tulla välja oma kindlaksmääratud rollidest ning arendada suuremat ühisjõudu. Praegu tundub, nagu vaevaks Eesti ühiskonda osaliselt samasugune probleem, mis Lõuna-Itaaliatki, kus inimesed ei suuda oma raamidest välja tulla. Meie ühiskonna arengut halvava poliitilise tardumuse üheks põhjuseks ongi erakondlike sõltuvussuhete ämblikuvõrgu tugevnemine. Poliitilise korporatiivsuse kasv avaliku võimu tegevuses hakkab järjest enam meenutama nn juhitavat demokraatiat. Valimiskampaania käik ja valimiste tulemused ainult kinnitasid ühiskonna poliitilise kapseldumise ja arengu hangumise tendentsi.

Tehniliselt on Eesti ühiskonnas erinevate sotsiaalvõrgustike ja tsensuurita ajakirjanduse näol olemas kõik eeldused kodanikuühiskonna ideede kõlamiseks. Miks me aga ei kuule kodanikuühiskonna häält piisavalt kõlavalt sekkumas avalikku debatti seal, kus kõik uksed talle avatud on? Näiteks oleksin hea meelega näinud, et kodanikuühendused, mis reaalselt paljude ühiskonna probleemide lahendamises osalevad ja puutuvad kokku nende inimestega, kelle muresid ühiskonnas sageli kuulda ei võeta, oleks teinud erakondade programmidele alternatiivse, kodanikuühiskonna programmi ning üritanud seeläbi ise valimiste agendat ning arutlevate teemade ringi kujundada.

Meil on ilus vanasõna: «Kus viga näed laita, seal tule ja aita.» Kodanikuühiskonna mõttes ei tähenda see vaid seda, et ma lähen ise kohe labidaga mörti kühveldama, vaid ka seda, et inimesed tulevad kokku selleks, et ise sõnastada probleemid ja otsida neile lahendused. Praeguses Eesti kodanikuühiskonnas jääbki just sellisest kokkutulemisest ja ühtsest sihipärasest tegevusest puudu. Innustavad näited Metsaülikooli või «Teeme ära!» mõttetalgute näol on olemas, kuid nendegi reaalne mõjujõud võiks olla suurem.  

Ma kutsun inimesi üles mõtisklema meie kodanikuühiskonna tugevuste ja nõrkuste üle ning vabaühendusi alustama aktiivset dialoogi riigiga, et jõuda ühel päeval sellise ühiskonnani, kus arutelu algaks tõepoolest rohujuure tasandilt, tavakodanikust ning jõuaks teiselt poolt välja reaalsete poliitiliste otsusteni. See, et me koos laulame ja prügi koristame, on tugeva kodanikuühiskonna eeldus, aga mitte veel teostus.

Mis nädal meil on?
Eesti kodanikuühiskonna nädal kutsub kodanikuühiskonna-teemalise diskussiooni algatamiseks aktiivseid kodanikke üles osalema esseekonkursil «20 aastat kodanikuühiskonda Eestis: laulvast revolutsioonist «Teeme ära!-ni». Lisainfot vaata nädala kodulehelt http://www.kodaniku­uhiskond.ee/

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles