Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Exegi mo(nu)mentum

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
: JAANUS KOOV, NÄITUSE "KONTEKSTIST VÄLJA" AVAMINE, POSTIMEES 160, AK : TALLINN, EESTI : 14FEB17 Näituse "Kontekstist välja" avamine, Postimees 160. Jaanus Koov, AK. lt/: Foto: LIIS TREIMANN | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Postimehe AK esikülgede maailm on asjalik, jahe, kandiline, tõsine, süngegi. See on näitusesaalis harvaesinev plakatikunst, mis esitab ideed.

Septembris aastal 2006 asus Postimehes tööle kujundaja Jaanus Koov, kes oma karjääri oli alustanud poolkogemata 1990. aastate keskpaigas Hommikulehes ja siis Eesti Päevalehes. Tudengist inimene vajas tööd ja ajalehe küljendamine sobis hästi (õhtune tubane töö). Ei ole kahtlust, Jaanus oli Eesti Päevalehe parim küljendaja – kiire, rahulik, tõhus ja leebe ühtaegu.

Tema professionaalsust kasutas toimetus südamerahuga ära, kui tähtaegadest kinni ei suutnud pidada: «Pole midagi, küll saab – küljendus teeb tunni tagasi!» Tegi kah ja enamgi veel. Kõige vapustavam oli seda näha Eesti Päevalehe algusaegadel, kui midagi oli totaalselt segi läinud – näiteks ühe asemel oli otsast lõpuni valmis tehtud kaks uudistekülge ja nüüd pidi sellest 20 minuti jooksul üksainus saama. (Ja jutt ei ole mitte praegusest tabloidformaadist, vaid poole suuremast A2-leheküljest, kuhu tollal pandi kümmekond lugu pluss lühiuudised.)

Siis ei olnud toimetusesaali küljendusnurgas muud kui haukuvad lühikäsud uue kujundusmalli autorilt Tiit Hennostelt, Jaanuse hiire sahin ja monitoriekraanil kärmelt kuju muutev lehekülg. Õhk oli ärevusest paks. Pärast Jaanus ainult naeratas.

Lõppkokkuvõttes ongi päevalehe küljendamises loomingulisuseks vähe ruumi, eriti nüüdse leheküljesuuruse juures. Et leht kiiresti kokku saaks ja visuaalselt koos püsiks, standardiseeritakse võimalikult palju ette ära: kindla pikkusega lood ja pealkirjad, kindla suurusega fotod, rutiinsed paigutusmallid.

Jaanusel vedas, kui ta 2006. aasta sügisel Postimehesse kunstnikuks tuli. Ametinimetus tõotas suuremat vabadust ja vastutust kui rutiinne küljendajatöö ning 2007. aasta jaanuaris hakkas laupäevase Postimehe vahel ilmuma nädalalisa AK, teemadeks ühiskond, kultuur, ajalugu. Jaanus andis sellele lehele näo ja see ei tähendanud mitte ainult kujundusmalli loomist, vaid lugude kujundamist igal nädalal üha uuesti ja uuesti.

Võiks olla ajalehekujundaja unistuste töö. Ühest küljest oled ikka ajakirjanduse sees – värsked, aktuaalsed teemad ja leht peab igal laupäeval ilmuma. Teisest küljest on tempo mõõdukas (trükitähtaeg on kord nädalas), loomingu- ja otsustamisvabadust on rohkem kui kusagil mujal ajakirjanduses: mida rõhutada, kuidas lugusid illustreerida, paigutada, milliseid kirju kasutada.

Kohe alguses sai AK firmamärgiks plakatlik esikülg, kuhu kunagi ühtki lugu ei panda. Võiks öelda, et AK-l ei ole esikülg nagu tüüpilisel ajalehel, vaid esikaas nagu ajakirjal. Tulemuseks on paradoks, sest kaas tutvustab ja reklaamib, kuigi AK kui Postimehe vahel olev omaette sektsioon sellist reklaami ei vaja.

Esikaane tegemist alustab Jaanus sümbolist. Tuleb neljapäeval toimetusse, loeb käsikirju ja otsib sealt metafoore, võrdlusi, paralleele, mida pildikeelde tõlkida. Ja püüab vältida kõige triviaalsemat poliitatribuutikat (Vene kotkas, sirp ja vasar, lipuvärvid). Tema kultuuritsitaadid on piisavalt lihtsad ja äratuntavad: Eesti poliitikute tulevikuvisioone kommenteerivad Dali sulavad kellad (12.12.2015), Camus’ 100 aasta juubeli puhul veeretab Sisyphos mäkke AK logo (9.11.2013), kultuuri muutumist illustreerib «Kevade» alguslause «Tähesõdade» algustiitri kujul (15.10.2011).

Jaanuse tehtud kaanekujundused on ready-made artefaktid ehk olemasoleva taaskasutus. Nii nagu Duchamp võttis vetsupoti ja pani selle uude konteksti, nii kasutab ka Jaanus AK kaant, kujundades seda, mis on juba olemas arvutis, arhiivis või pildipankades. Eripäraseid kirju ta ei joonista. Eraldi fotosid ei pildista ega lavasta.

Ja siis algab töö materjaliga. Fotod ei lähe peaaegu kunagi käiku sellisena, nagu fotograaf nad loonud on. Tavaline värvifoto on AK esikaane jaoks maotult kirjeldav, Jaanus võtab sealt fototöötlusega välja pildi üdi. Näiteks kasutab ainult siluetti («Narcocorrida starter-kit», 13.04.2013). Või kaotab tarbetud detailid ülisuurte rastripunktidega (Fidel Castro Kuuba sümbolina, 18.02.2012).

Või keerab pildi teravuse nii põhja, et pooltoonid kaovad, alles jääb ainult must ja valge (nt roosasärgilisest Genkast sai valge «tühi» mees, kelle sisse mahub kogu maailm, 13.12.2014). Ja foto pole enam foto, vaid graafika. Tegelikkuse kirjeldusest on saanud tegelikkuse kommentaar. Üks tehniline märkus: Jaanus oskab talle vajaliku värvi kätte saada ka mitte just puhasvalgel ajalehepaberil. Toonid on puhtad. Must on sügavmust. Valge on valge.

Jaanuse AK esikaante kunstikontekstiks on avangard, modernism, konstruktivism. Puhas motiiv, suured selged pinnad, neutraalsed jõulised plokk-kirjad. Põhivärve on kolm: sügav must, puhas punane ja särav valge – klassikalised modernismi värvid.

Musternäide on Titanicu huku kaas, kus kujund on loodud kahe värviga, mõnest nelinurgast, diagonaaljoonest ja trükitähtedest (14.04.2012). Aga enamasti siiski puudub esikaantes avangardile ja konstruktivismile omane dünaamilisus, diagonaali on vähe. Elemendid on tugevalt paika kinnitatud, maha toetatud.

Kompositsioon on alati paigas, kõik ruumisuhted täpselt timmitud. Kujundaja vaatab kujutatule sirgelt otsa – samalt tasapinnalt ja kõrvale astumata. Pealkirjad on tihti viidud lehekülje alaserva ja loodud sellega kompositsioonile tugev alus otsekui postament. Need esikaaned on nagu ausambad. Või nagu moodsad filmiplakatid. Aga ainult vormilt, mitte sisult – filmiplakat esitleb staari või stseeni, AK kaaned esitlevad ideed.

Siiski on küllalt arvukalt ka fotoportreedega kaasi. Fidel Castro, Arvo Pärt, Jaan Toomik, Kalle Muuli – kõik mustvalgeteks ikoonideks disainitud. Mehed on liikumatud. Emotsioonid hoitakse vaos, näod on tõsised, huuled kokku surutud, silmad nõudlikult otse lugejale suunatud nagu reklaamplakatil. Vaadake hüperrealistlikku Andrus Ansipit esikaanel, mis põlistab tema kümmet peaministriaastat – näost hall, silmaalused kottis, iga nahapoor välja teravdatud, pilk jäine, võimukas ja valvas (1.03.2014).

See on lavastatud maailm, kus tegelased on teadlikud, et neid jälgitakse. Vaid hollandlasest arhitekt Rem Koolhaas elab ja liigutab ja tahab lugejaga rääkida (14.06.2014). (Naised Jaanust ei kõneta, näitusel välja pandud kaantel on ainult üks naine iseendana, mitte tüübina. Sofi Oksanen. Aga valik on muidugi olemasolevast materjalist, nii et võib-olla ei kõneta naised AK toimetajaid.)

«Tavaliste» fotodega, enamasti majadega esiküljed on suhteliselt nõrgemad – tavalised, võiksid ilmuda ükskõik millises lehes ükskõik kelle kujundatuna. Idee pole välja puhastatud. Muidugi on ka siin erandeid. Näiteks foto piiritust ja põhjatust veest näitamas Arne Maasiku fotokunsti (2.05.2015). Või «Kärrkärr, deedeeärr!» Berliini müüri langemise 25. aastapäeva tähistamiseks – pooleks «rebitud» värvifoto kuulsast grafitist, kus suletud silmadega Leonid Iljitš Brežnev suudleb andunult Erich Honeckeri (8.11.2014). Sellise rebendiga illustreerib kollane ajakirjandus tavaliselt staaripaaride abielulahutusi.

Parimad kaaned on ühe suure selge kujundiga. Ilma on tulemus nõrgem. Näiteks ahistatud Katalooniat kujutav detailide ja sümbolitega üle kuhjatud kaas: Kataloonia separatistide lipp, naine, kinni seotud ja istuma surutud, kilekott pähe tõmmatud (24.10.2015).  Aga Postimehe välistoimetuse juhataja kutsuti Hispaania saatkonda vestlusele.

Rohkem ootaks joonistusi. Kui Jaanus joonistab, siis väga lakooniliselt ja mõjusalt, linoollõikelises laadis, kasutades joonteks ka tähti, sõnu ja lauseid (nt Valdur Mikita lingvistiline mets, 15.03.2014). Või võtab joonistuse hoopis kodust kapist, tehes esikaaneks kolmeaastase poja hambulised joonistused (13.06.2015).

Emotsioonidelt on AK esikülgede maailm üsna ühtmoodi. Asjalik. Jahe. Kandiline. Tõsine. Ka sünge. Emotsioone on vähe, nalja saab harva. Ei ole mängu, müstikat, absurdi, sürrealismi. Miks on näituse nimeks «Kontekstist välja», ei ole ma seni veel mõistnud. Mu meelest on need kaaned otseütlevad ja ajakajalised.

Mis on AK esikülgede näituse laiem kontekst? Muidugi meenub Tõnu Soo, ainus ajalehekujundaja enne Jaanus Koovi, kes personaalnäituse välja teeninud. Soo oli kutsumuselt kirjakunstnik ning ameti poolest kultuurilehe Sirp ja Vasar kunstnik 1970.–80. aastatel, kujundas lehte ja tegi tähtpäevade puhul Sirbile ja Vasarale plakatlikke esikaasi. Ka Soo esikaante põhielement oli sageli kiri, aga tema stiil on Koovi omale vastandlik – mitte olemasoleva trükikirja taaskasutus, vaid originaalne käsitsi joonistatud kirjakunst.

Koov on ratsionaalne kommentaator, ta valib modernistlikult neutraalseid trükikirju – tehnitsistlikult kandilisi, pakse, suurtähelisi. Soo oli irratsionaalne mängur, ta miksis kokku eri stiile ja ajastuid: juugendit, barokki, 1960. aastate psühhedeeliat. Tema lemmik oli keeruline kalligraafiline kiri – ümar ja voolujooneline, väiketäheline, ruumiline ja valeperspektiividega mängiv.

Kaanekujundustes rakendavad Soo ja Koov kirja vastandlike eesmärkide teenistusse. Koovi plakatlikud esikaaned on kaine tarbekunst, kirja eesmärk on sisu, idee, sõnum efektiivselt edasi anda. Soo plakatlikud esikaaned olid kunst kunsti pärast, sisu edasiandmine ei olnud talle oluline. Isegi vastupidi, nõukogude tähtpäevade tähistamiseks pani ta Sirbi ja Vasara esikaanele ideoloogiliselt kõige õigemad loosungid ja muutis need siis oma kirjadega enam-vähem loetamatuks kaunisasjaks.

Kümne aasta jooksul on Jaanus teinud kaane umbes 400 AK-le, teiste teha on jäänud kümmekond numbrit puhkusenädalate ajal (ja suvel puhkab terve AK). Iga nädal šedöövrit ei sünni. Aga isegi kui kaas on sisult väheütlev, siis kunstina on see alati nauditav – kompositsiooniliselt pingestatud, lihvitud detailidega, efektse värvikasutusega. AKs on kaks asja, mille peale võib alati kindel olla: esikaas ja tagakülg. Jaanus Koov ja Mart Juur.

Autorist. Roosmarii Kurvits on õpetanud aastaid ajakirjandustudengitele ajalehe kujundamise põhialuseid, nõustanud ja täiendkoolitanud disainereid, kujundanud ajalehti ja raamatuid. Aastal 2010 kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja «Eesti ajalehtede välimus 1806–2005» («The Visual Form of Estonian Newspapers from 1806 to 2005»).

Näitus

«Kontekstist välja»

Postimees 160, Arvamus/Kultuur 10

Valik Postimehe AK (Arvamus/Kultuur) esikülgi (Postimehe peakujundaja Jaanus Koov)

4. märtsini Tallinnas Arhitektuuri- ja disainigaleriis (Pärnu mnt 6); edasi teistes linnades.

Tagasi üles