Ideaalses maailmas oleks hea õigusloome tava igale seadusandliku kogu liikmele ühtviisi armas sõltumata sellest, kas ta on parasjagu opositsioonis või koalitsioonis. Tegelikus maailmas aga surus uus koalitsioon alles äsja maksumuudatused läbi üsna samamoelises kobareelnõus kui eelminegi (2015). Ja loomulikult saadakse ka nüüd pahameele osaliseks.
Parima ja halvima seaduse konkursil valiti aasta halvimaks «maksukobar». Allar Jõks ja Jüri Saar kirjutavad tänases lehes: «Ei maksa unustada, et valitsused ei ole igavesed ja sageli alles opositsioonis olles osatakse hinnata hea õigusloome tähtsust. Õiguskultuuri kui poliitilise kultuuri osa tuleb võimustada ka võimul olles.»
Hea õigusloome tava – selle kaheksa punkti – ei ole kindlasti juriidiline apteegikaal. Täppishinnangu andmiseks on kutsutud ja seatud nii õiguskantsler kui riigikohus. Küll aga on Teenusmajanduse Koja eestveetav konkurss üks suunanäitajatest avalikus diskussioonis.
Just praegusel ajal on vaja meelde tuletada lihtsana näivat tõde, et õigusriigis ei saa ei täitevvõim ega isegi mitte parlamendienamus teha kõike, mis parasjagu pähe tuleb ja hetke poliitilistest huvidest lähtuvalt kasulik tundub. Tasakaalupomm on põhiseadusele vastavuse järelevalve. Ja hoidkem meeles, et seegi vajab oma sügavaimates hoovustes tegelikult rahva poolehoidu – veendumust, et õigusriigi põhimõtted ja institutsioonid on olulised, me ei saa nendeta.
Eesti vaidlus õlleaktsiisi üle võib mõnele tunduda tühine, kui ei meenutata, et küsimus on riigi antud lubaduste pidamises või murdmises. Vaidluse tuum, nagu kirjutas õiguskantsler, on poliitika põlistamise piirides. Uuel koalitsioonil peab olema õigus poliitikat muuta, aga ta ei saa minna lahmides murdma varasemaid lubadusi, millega osapooled on arvestanud. Vähemalt juhul, kui pole üldiselt arusaadavaid erakorralisi asjaolusid.
Just praegu, nagu osutavad ka Jõks ja Saar, saame jälgida, kuidas Ameerikas kompab uue presidendi administratsioon piire, milleni teised võimuharud lasevad neil minna. Ka seal ei saa president lihtsalt niisama läbi suruda kõike, mis ta on kampaanias välja lubanud. Suurbritannias ei saa valitsus teha EList lahkumise samme parlamendita, sest kohtuvõim leidis, et valitsus ei või seda üksinda teha. Jne.
«Demokraatliku riigi põhiseadus nõuab kõigi vastandlike huvide hoolikat kaalumist. Alati,» kirjutavad Saar ja Jõks. Siin ongi vast olulisim tuum. Segastel või segasena näivatel aegadel on kerge üles kütta hüsteeriat lihtsakoeliste «heade» lahenduste toetuseks. Tasakaalukas ühiskond vajab aga enamasti läbirääkimisi, optimaalsete lahenduste otsimist.