Väiksemad velled punnitavad kasvõi naba paigast, rügavad, sahmivad ja ka eputavad, aga au ja kuulsuse võtavad, justkui muuseas, ikkagi suuremad endale. Niisugune pildike vaatab vastu me erakondade populaarsustabelist.
Juhtkiri: valitsus võib vahetuda juba enne valimisi (8)
16. veebruar 2017, 09:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üksnes arvamusküsitluse järgi otsustades pole ei sotsidel ega IRLil suurema valitsuspartneri väljavahetamisest mingit erilist kasu olnud. Vähemalt siiani mitte. Pange tähele, et meie tänase lehe loos loetleb peaminister Jüri Ratas uue valitsuse saavutustena peaasjalikult selliste reformide valitsusest läbi jooksutamist, mida tegelikult vedas ja utsitas juba eelmise valitsuse ajal IRLi esimees Margus Tsahkna. Elu on ebaõiglane?
Veel opositsioonis olles armastas Keskerakond väga rõhutada seda, kui küsitluste järgi oli opositsioonil suurem toetus kui koalitsioonil. Praeguse Postimehe tellitud küsitluse järgi on koalitsioonikolmik kokku väga napilt populaarsem kui opositsioonitrio. Kui jagame aga mõttemängu korras kuus parlamendierakonda parem- ja vasakleeriks, siis näeme, et neli parempoolset erakonda saaksid kokku 57 protsenti häältest ehk täiesti valitsemiskõlbliku enamuse.
Ilma IRLi kaasaminekuta oleks eelmise aasta lõpu valitsusevahetus olnud aritmeetiliselt võimalik (Vabaerakonnal on riigikogus kaheksa kohta, EKRE-l seitse ja IRLil 14). Sisuliselt aga hoopis keerukam, kui mitte võimatu. IRLil vaevalt oleks olnud rahutust, kui nende populaarsus oleks olnud samasugune kui 2011.–2014. aasta paljudel kuudel – üle 20 protsendi. 2015. aasta riigikogu valimisteks valmistudes tegid nad sotsiaalprogrammile keskenduvad valikud ning andsid ära Mart Laari ja teiste auga välja teenitud julgeolekupoliitika eestkõneleja rolli. Partnerivahetus seda viga parandanud pole.
Oletagem, et ELi eesistumise ajal tõepoolest valitsuskriisi esile kutsuma ei hakata. Eeldused, et valitsus vahetub enne järgmisi riigikogu valimisi veel kord, vaatavad aga praegusest arvamusküsitlusest vastu küll.
Keskerakond võitis eestlaste hulgas toetust juurde juba siis, kui tekkis lootus, et erakond jätkab kellegi teise kui Edgar Savisaare juhtimise all. Tähelepanuväärne on, et enam-vähem sama toetuse tase on püsinud siiani. Üksnes oma praegustele eestlastest toetajatele tuginedes konkureeriks Keskerakond siiski samas klassis Vabaerakonna ja sotside, mitte aga Reformierakonnaga. Nende edu toetub endiselt eelkõige vene emakeelega valijatele. Viiendik teistest rahvustest kodanikke toetab sotse, ülejäänud erakondade populaarsus mitte-eestlaste hulgas on aga sama hästi kui olematu. See ongi üks osa peaministri erakondlikust mänguruumist. Ja ümmargune jutt kodakondsusest ning mitmed muudki teemad osutavad paraku, et erakond pole leidnud mingeid eriliselt sisukaid, tegelikult edasiviivaid lahendusi. Pigem on juhtmotiiv ikkagi hirm kaotada seda, mis seni on taganud ülekaalu Tallinna linnavolikogus ja kohad riigikogus.
Oletagem, et ELi eesistumise ajal tõepoolest valitsuskriisi esile kutsuma ei hakata. Eeldused, et valitsus vahetub enne järgmisi riigikogu valimisi (2019) veel kord, vaatavad aga praegusest arvamusküsitlusest ja oludest vastu küll.