Viimasel ajal on võimatu mitte sattuda murelike avalduste peale, kuidas robotid ja tehisintellekt kohe enamiku töökohti ära võtavad ning kuidas see saab olema üks ütlemata kole protsess, kus enamus inimesi jäävad vaeseks ja õnnetuks, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Paistab suisa, et käima on läinud omamoodi võistlus, kes suudab selle arengu murdepunkti- ehk robokollide valitsemise alguskuupäeva lähemale tuua.
Läbi majandusmõtte prisma on vähemalt minu jaoks eelkirjeldatud narratiiv aga selgelt valedel eeldustel põhinev. Mõnes mõttes on küll arusaadav, et iga innovatsioonipuhang toob mure oma eluviisi jätkumise pärast ning seega asuda vähemalt mentaalselt masinapurustajate poolele. Samas pole masinapurustajatel olnud mitte kunagi õigus. Pole ka seekord. Miks?
Esiteks ei ole töö miski, mille kogus on piiratud ja mille saab keegi kelleltki ära võtta. Ligi 200-aastane (turumajanduse) ajalugu tõestab seda, et inimese soovid ja vajadused on piiramatud. Inimloomuse vastu mängimine on olnud alati viga ja on viga ka seekord. Masinapurustajate eeldus, et uut tööd ei teki, sest vajadustel ja tahtmistel on piir, on seega väga selgelt ekslik. Ekslikkuse üle selles plaanis, et inimkond lähiajal heaks ja säästlikuks hakkaks ning seega eelkirjeldatud eeldus ei kehtiks, pole mõtet isegi arutlema hakata.
Teine koht, kus nii nüüdisaegsete kui ajaloost teada masinapurustajate mõttekäigus tõsine viga sisse tuleb, on nende kaudne soov tekitada vägisi stagnatsiooni.
Tehnoloogiavastasus tähendab seda, et sisuliselt seistakse vastu tarbija (ja terve ühiskonna) elustandardi paranemisele ning jõukuse kasvule. Tarbijad kipuvad elukvaliteeti parandavaid tehnoloogilisi lahendusi hea meelega omaks võtma ning selle mis tahes takistamine ei erine kunagisest vastuseisust näiteks sisepõlemismootoriga transpordivahenditele.
Saan aru, et romantilised öko- ja agraarutoopiad on arenenud ühiskonnas moes – need on minugi jaoks kohati sümpaatsed – kuid neid jutlustavad tegelased kipuvad muutuma kahtlaselt rahutuks juba siis, kui WiFi aeglane on. Nagu mainitud – inimloomus laiemalt ei muutu.
Kolmas masinapurustajate eksimus seisneb selles, et seesama tänane tehnoloogia, mis on justkui töökohti ära võtmas, tähendab laiemalt sisuliselt piiramatut ligipääsu informatsioonile, kommunikatsioonile, haridusele ja turgudele. Tehnoloogia on loonud globaalse turu ning informatsiooni kättesaadavus ning selle liikumiskiirus on maailma ajaloos pretsedenditu. See iseenesest võib ja tõenäoliselt vallandabki loovusplahvatuse ja inimese sisemise potentsiaali ärakasutamise.
Ajalugu näitab, et on erakordselt ebatõenäoline, et uusi võimalusi aktiivselt kasutada ei tahetaks. Masinapurustajad näivad eeldavat, et see uus kontekst ei too uusi ideid, tegevusalasid, tööstusharusid, ärisid ja mis seal salata – töökohti.
Varasematest innovatsiooniplahvatustest ja tööstusrevolutsioonidest oleme õppinud, et tehnoloogia ei hävita töökohti, vaid kasvanud efektiivsus loob töökohti majanduskasvu kaudu. Seda on võimalik seletada lihtsalt ja keeruliselt, kuid lõige lihtsam on seletada seda nii, et efektiivsuse kasvu kaudu toodad sa rohkem vähema eest ning pirukas ongi suurem. Efektiivsuse kasv sisuliselt ongi majanduskasv.
Hea küll – kui nüüd tänapäeva masinapurustajad on välja mõelnud probleemi, siis ilmselgelt on keegi huvitatud ka sellele «probleemile» lahenduse pakkumisest. Sageli kuuleb hüüatust, et «riik peab töökohti looma» ja poliitikud ühinevad selle koorilauluga päris hea meelega.
Mul on teile üks «üllatus». Riik ei loo töökohti! Vähemalt mitte selliseid, mis majanduse tervise seisukohalt oleksid mastaapselt kasulikud. Riigipoolne töökohtade loomine kirjeldatud kontekstis keskendub tavaliselt kas sellele, et inimesed pannakse tegema midagi, mis on kas kasutu või erakordselt lihtne. Sedasi «loodavad» töökohad on enamasti sellised, mis nõrutavad majandusest väärtust välja. Lihtsaim viis, kuidas poliitikud saaksid «luua» töökohti, on tekitada selleks (vabade inimeste vabaks majandustegevuseks) võimalikult vähe takistusi.