Ene Pajula veste: Mammi ei arva, et peaksime kõigist venelastest eestlased tegema

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Praeguseks on eesti- ja venekeelne kogukond kulgenud laulvast revolutsioonist saadik, seega umbes veerandsada aastat, paralleelselt ja suhteliselt rahumeelselt – kui pronksiöö välja arvata. Mis seal siis ikka, las nad, see venekeelne kogukond, siis olla siin, kui nad teisiti ei saa ja rahu ei riku, on mõelnud ka mammi.

Aga nüüd on peaminister Jüri Ratas üle pika aja uuesti päevakorda tõstnud kodakondsuse nullvariandi. Mammi saab aru küll, et see oli poliitiline lüke, mida Keskerakond ellujäämiseks vajab. Aga kui uskuda Mart Rannutit, siis kahaneb hallipassimeeste arv vääramatult ja kindlalt niikuinii, tehku Keskerakond mida tahab või jätku tegemata. Paraku kisub tema avaldus lahti vanad haavad.

Mammi oli nende olemasolu juba peaaegu unustanud, aga need on sellegipoolest alles. See probleem on erakordselt keeruline, seda enam, et praeguses keerulises ajas pole kindlasti mõistlik arveid klaarima hakata, aga millal siis oleks õige aeg? Võib-olla oleksime pidanud läbi rääkima ja oma positsioone selgitama kohe pärast iseseisvumist? Seda vist mingil määral püütigi teha, aga kuna mõlemad osapooled teise seisukohad sisuliselt välistavad, siis see ei õnnestunud. Ja kellega meil üldse oleks läbi rääkida? Kes on see legitiimne venekeelse kogukonna esindaja, keda nad kuulaksid ja keda eestlased usaldaksid? Kas sellist üldse ongi olemas?

Siinkohal tuleb mammile meelde üks aastatagune artikkel Sirbis, kus TÜ Narva kolledži direktriss Kristina Kallas püüdis olukorda lahti seletada, väites, et 1990ndatel, eriti esimesel poolel, ootasid eestlased, et venelased vabandust paluksid. Ja nüüd ootavat venelased, et eestlased paluksid vabandust selle eest, mida eestlased neile 1990ndatel tegid.

Nii valitseb selles küsimuses ikka sama punnseis. Jah, kui Venemaa Föderatsioon oleks võtnud ametlikult vabandust paluda kõige selle eest, mis nad meie territooriumil toime on pannud, siis oleks sellest võinud saada nii Vene riigi enda kui ka meievaheliste suhete uuestisünd. Saaksid nemadki ometi kord hakata oma lastel’ õnne tooma, Vene põlve uueks looma…, mitte ainult teisi rahvaid õnnelikuks teha. Aga seda ei juhtunud ega paista ka, et mammivanuste eluajal juhtuda võiks. Abi olnuks ka sellest, kui kohalik venekeelne kogukond oleks, kasvõi mokaotsast, möönnud, et see, mida nemad Eestis esindavad ehk siis Nõukogude okupatsioon, oli kuritegelik.

Mammi mõistab väga hästi, et enese tunnistamine kuritegeliku organisatsiooni esindajana on psühholoogiliselt enam-vähem võimatu, pealegi need inimesed isiklikult polegi ju midagi kurja teinud. Meile tundus küll, et idapiiri tagant tuleb siia, Lasnamäele, Annelinna ja ka väiksemate linnade Mustamäedele rahvast piiramatute hordide kaupa, samas on mammi kuulnud ühe vene inimese kurtmist, et polnud see nii lihtne midagi, ta pidi seitse aastat järjekorras olema, enne kui Eestisse töökoha ja korteri sai.

See selleks. Vene inimene teadis siis ja arvab vist tänini, et oli meie vabastaja ja tõi meile kultuuri. Meie seisukoht selles asjas on paraku olnud kardinaalselt vastupidine. Mammi varane lapsepõlv möödus Koplis, Kopli vana surnuaia vastas asunud aiandis, mida ümbritsenud stalinlikku uusrajooni nimetati tema peres Röövlirabaks. Mammi ei käinud veel koolis, võis olla nii viie-kuueaastane, aga mäletab täpselt, kuidas ta ühel hetkel tänas jumalat selle eest, et on eestlaseks sündinud. Sest need venelased, kes olid just-just kuskilt Venemaa küladest sinna numbritehastesse tööle tulnud, olid meist nii kohutavalt erinevad.

Nende riided ja kombed olid imelikud ja nad olid vaenulikud. Mammi käis juba siis vahel üksinda poes, ja ta kartis, et jääb lõksu vene poiste kätte, kes karjusid kaugelt «Fašistka, estonka!» – ja veel kellele – väiksele viieaastasele. Meie olime ju lisaks veel neetud buržuaad, kellesarnased Venemaal rahvast kurnasid ja kes sellepärast õigusega ära hävitati.