Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raiko Jäärats: kui Pätsile rajatakse riigikogu kõrvale ausammas, on meie ajaloolased läbi kukkunud

41
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Konstantin Päts | FOTO: Pm

Loomulikult ei olnud Päts kogu oma poliitikukarjääri vältel autoritaarne valitseja ning raske on tema panust Eesti riigi rajamisse ja ülesehitamisse üle hinnata, aga temast kõneldes ei saa mööda vaadata tema tegevusest ja valikutest alates 1934. aastast, kirjutab Tallinna Ülikooli ajaloolane Raiko Jäärats, kelle doktoritöö teemaks on vaikiva ajastu ajakirjandus.

Kui riigikogu kõrvale rajatakse ausammas Konstantin Pätsile, siis on see samavõrd mälestusmärk talle, kuivõrd sellele, et meie ajaloolastena oleme oma töös läbi kukkunud. Oleme läbi kukkunud selgitustöös, et Päts oli autoritaarne valitseja, kellelt 21. sajandi kodanikuühiskonnal on õppida oluline ajalooline õppetund.

Loomulikult ei olnud Päts kogu oma poliitikukarjääri autoritaarne valitseja ja raske on tema panust Eesti riigi rajamisse ning ülesehitamisse üle hinnata, aga temast kõneldes ei saa mööda vaadata tema tegevusest ja valikutest alates 1934. aastast. Kui inimese elu ja pärandit oleks võimalik vaadelda valikuliselt, võiksime püstitada ausamba igale vastsündinule.

On tõsiasi, et nii enne 1934. aasta 12. märtsi riigipööret kui ka vahetult pärast seda valitses selle toimumise vajalikkuse suhtes laialdane konsensus nii riigikogus kui ka ajakirjanduses.

Selles konsensuses oli süüdi vabadussõjalaste tegevus, kes moodsate propagandavõtetega ning sõnavabadust reguleeriva trükiseaduse puudusi ära kasutades olid jõudsalt kasvatanud oma populaarsust.

See, kas vapsid tegelikult ka olid oht demokraatiale, või oli see oht vaid kujutletud, ei olnudki nii oluline, sest nende vastuolulised seisukohad ja demagoogiline argumenteerimine meenutasid tema kaasaegsetele sündmuste võimalikku kulgu, mis vaid aasta varem oli aset leidnud Saksamaal.

Vabadussõjalaste ajaleht Võitlus. / Olaf Esna erakogu

Et Päts ei piirdu vaid riigipöörde ajal lubatuga ja tekkinud olukord ei pruugi jääda ajutiseks, sai kõigile osapooltele üsna varsti selgeks. Või nagu ta ise mürki metafoorina kasutades sõnastas: «Kihvt on maal kaugele läinud ja on kaugele ulatunud, ja need abinõud, mida tahaksime ehk tarvitada, ei jõua nii ruttu kohtadele.» Lisades: «Rahval tuleb tagasi tõmbuda.»

Vaid aasta pärast riigipööret, täpselt selle aastapäeval, ilmus Postimehes artikkel, kus esitatakse küsimus: «On see kõik tõesti sündinud ainult ühe aasta jooksul?!» Artiklis ei avaldatud negatiivset arvamust valitsuse tegevuse kohta, sest see oleks võinud kaasa tuua ajalehe sulgemise, vaid esitati kronoloogia valitsuse tegevusest.

Peaaegu igal nädalal astus valitsus mõne sammu, mis suurendas valitsuse volitusi ja kitsendas suuremal või vähemal määral demokraatlikku vabadust. Näiteks hakkas valitsus vabastama ja määrama inimesi kohalikesse omavalitsustesse, ka õpetajate tööle määramine ja vabastamine sai valitsuse ülesandeks. 1934. aasta oktoobris saadeti riigikogu vaikivasse olekusse ja mõni kuu hiljem koliti siseministeerium riigikogu hoonesse. Suurem osa neist muudatustest jäi kehtima ja süvenes kuni 1940. aastani.

1935. aasta suvel Postimees siiski suleti ja kirjastuse varad võõrandati, sest leht oli hakanud propageerima demokraatlikku riigikorda, mida valitsus tõlgendas enesevastase kriitikana.

Pätsi positiivne kuvand

On hobiajaloolasi, kes väidavad, et 1938. aastal Päts taastas demokraatia. Kuid oma olemuselt oli 1938. aasta põhiseadus kõige autoritaarsem põhiseadus, mis iseseisval Eestil kunagi olnud on.

Sisuliselt kehtestas see ühepartei riigi, kus nii kohtuvõim, seadusandlik võim kui ka kohalik võim olid kas otseselt või kaudselt allutatud täidesaatvale võimule. Teoreetiliselt tsensuuri ei olnud, kuid iga kriitikanoolt valitsuse aadressil võidi tõlgendada ohuna riigi julgeolekule ning järgneda võisid sanktsioonid. Teoreetiliselt valis seadusandliku kogu rahvas, kuid kandidaadid määras valitsusega seotud ainupartei. Teoreetiliselt oli võimalik rahval valida presidenti, kuid selleks puudus vajadus, mida 1938. aasta ka tõendas, sest valimiskogu, mis koosnes inimestest, kes võlgnesid otseselt või kaudselt oma töökoha Pätsile, valis ta piisava häälteenamusega presidendiks.

Üks põhjus, miks paljud Pätsi tänapäevalgi nii positiivselt meenutavad, peitub tema enda rajatud propagandatalituse edukas töös.

Selle töö edukuse hindamiseks piisab, kui vaadata Pätsi kuvandi sarnasust ükskõik millise teise tema kaasaegse Kesk- ja Ida-Euroopa autoritaarse valitseja kuvandiga. Või kas või mõne tänapäeva autoritaarse valitseja kuvandiga. Kõik nad olid ja on lapsi armastavad, heatujulised, aga vajadusel karmikäelised, oma rahvaga abielus olevad «tõelised» riigimehed. Erilise tähelepanu alla võeti sellise kuvandi kinnitamine koolides, kus õpetajad isegi omavahel ei tohtinud valitsuse tegevust arvustada.

Teine põhjus peitub üldises elatustaseme tõusus, mis paljuski rajanes väga valusal, kuid vajalikul krooni devalveerimisel 1933. aastal. Päts seisis selle vastu, teades, et see otsus mõjub kõigi otsusega seotud poliitikute populaarsusele hävitavalt.

Piiskop Rahamägi (paremal) saavutas 1934. aastal selle, et riigivanem Konstantin Päts tõstis luterliku kiriku riigikiriku staatusesse. / Eesti Filmiarhiiv

Kolmas põhjus peitub nõukogude propagandas, mis 50 aasta vältel proovis kujundada kogu Eesti iseseisvuse ajast ülimalt negatiivset perioodi – see oli vastuolus inimeste mälestustega.

Ajaloolasena vaatan mina Pätsi kui poliitikut, kelle karjääris oli oma tõus ja allakäik. Minu arusaamas ei alanud see allakäik mitte 1940. aastal, vaid kindlasti juba 1935. aastal, võib-olla isegi varem.

Ajalukku ei lähe Päts mitte ainult kui üks Eesti riigi rajajatest ja selle ülesehitajatest, vaid ka kui autoritaarne valitseja, kes kõlavate loosungite all koondas enda kätte võimul püsimiseks ebaproportsionaalselt suured volitused. Teda mälestades ei ole seda tõsiasja võimalik lahutada tema ülejäänud elust ja pärandist.

Seetõttu ei ole ma kindel, kas 21. sajandil peaks püstitama ausambaid autoritaarsetele valitsejatele meie demokraatia kõige tähtsama hoone kõrvale.

On palju muud, mida võiks mälestada. Näiteks nende nelja endise riigivanema julgust, kes riskides kõigega avaldasid 1936. aastal kirja, kus kritiseerisid Pätsi tegevust ja kutsusid taastama demokraatlikku riigikorda. Sellest kirjast ei teadnud midagi paljud nende kaasaegsed, sest seda oli võimalik avaldada ainult Soomes, kus oli tagatud sõnavabadus.

Kui ikkagi Pätsi kuju püsti panna, siis mina näeksin selle asukohana vahakujude muuseumit, mis igaks juhuks peaks olema piisavalt kaugel riigikogu hoonest. Seal võiks ta seista Jaan Tõnissoni ja Johannes Vares-Barbaruse kuju vahel, kuhu ta ka ajalooliselt kuulub.

Tagasi üles