Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: vene kogukonna õiguste eest võitlevad aktivistid võiksid sõita Tatarstani ja omandada seal kogemusi

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kuzitškin | FOTO: Erik Prozes

«Kui Vene Kooli Eestis aktivistid tahavad võtta eeskujuks Venemaa, siis peavad nad ka täiel määral toetama Eesti haridusseadust, mis sarnaselt Venemaa omaga võimaldab rahvuskeelse hariduse variante, aga sisaldab siiski jäika nõuet, et põhiained omandataks koolis riigikeeles,» kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Uus, Keskerakonna juhitav valitsuskoalitsioon on täielikult õigustanud minu kõige hullemaid kartusi: maksud tõusevad, aktsiis kasvab, riigieelarve varal üritatakse lahendada Tallinna võimude finantsilise impotentsuse probleeme, kes ei suuda leida investoreid linnahalli rekonstrueerimiseks. Ja muidugi on tõstetud päevakorda vene keele staatuse muutmise küsimus.

Viimastel kuudel on Eesti ajakirjanduses aktiivselt arutatud mõtet anda vene gümnaasiumitele taas õigus õpetada kõiki gümnaasiumiastme aineid vene keeles. Kusjuures eesti keelt saaksid gümnasistid siis õppida võõrkeelena.

Erilise innuga on sellesse diskussiooni tormanud venekeelne ajakirjandus, suurel osal neist on juba ammugi Venemaa propagandakanalite maine. Näiteks agentuur BaltNews.ee teatas suure rahuldustundega, et «Eesti uuel valitsusel on kavas loobuda edasisest riiklikust vene koolide sunniviisilise eestistamise poliitikast – otsustama, millised gümnaasiumid lähevad uuesti üle täielikult venekeelsele õppele, hakkavad õppeasutused ja kohalikud omavalitsused ise.»

Veel üks Kremli propagandasünnitis, agentuur Sputnik Eesti, toob ära mittetulundusühingu Vene Kool Eestis esimehe Mstislav Russakovi mõtted. Mees pöördus president Kersti Kaljulaidi poole üleskutsega pöörata tähelepanu probleemile, et venekeelne haridus säiliks riigis võrdsetel alustel eestikeelsega.

Sellised kirjutised annavad vaieldamatult tunnistust ainult ühest: Kremli juhtkond ründab Eesti sisepoliitikat sihiga destabiliseerida olukorda meie riigis.

Eno Raua «Sipsik» vene keeles. / Mihkel Maripuu / Postimees

Kreml aktiivne, Stenbock loid

Sugugi ei hämmasta selle juures, et Venemaa poliitilised ringkonnad kasutasid Eesti valitsuse vahetumist ära siinse vene- ja eestikeelse kogukonna konflikti teravdamiseks. Küll paneb imestama see, et valitsuskoalitsioon ei ole suutnud kujundada sellele väljakutsele selget ja adekvaatset vastust.

Eesti peaminister Jüri Ratas kõneleb «60:40 poliitika leevendamisest» (selle all mõeldakse seda, et 60 protsendi ulatuses peab gümnaasiumiõpe toimuma eesti ja ülejäänud vene keeles).

Keskerakondlane Mihhail Korb väidab, et juba on langetatud otsus minna taas täies mahus venekeelsele õppele üle kolmes Tallinna ja ühes Narva koolis.

Kuid Isamaa ja Res Publica Liidu liige ja riigikogu saadik Viktoria Ladõnskaja on teist meelt ning kinnitab, et tegu on ainult kõrvalekaldega 60:40 õpetamise poliitikast.

Tallinna aselinnapea, keskerakondlane Mihhail Kõlvart aga, kelles Eesti vene kooli õiguste eestvõitlejad on alati näinud oma suurt kangelast, asus ühtäkki uuele seisukohale. Ta andis teada, et ei ole kunagi nõudnud õpetamisnormide muutmist vene keele kasuks, vaid on ikka ja jälle taotlenud, et kasvaks nii vene- kui ka eestikeelse õpetamise kvaliteet.

Küllap tekib nii aktuaalse probleemi arutamisel tahes-tahtmata tung pöörduda kogemuse saamise huvides teiste maade kakskeelsuse küsimuste lahenduste poole. Eeskujuks võib võtta nii Soome, Kanada kui ka USA haridussüsteemi. Ent usun, et parimat eeskuju pakub hoopis Venemaa, sest räägimegi ju just vene keele õpetamisest.

Tatarstan – ideaalne mudel

Niisiis asub Venemaal Volga jõe ääres selline väike, aga uhke Tatarstani vabariik, kus elanikke on ligemale neli miljonit, kellest 50 protsenti on tatarlased, 40 protsenti aga venelased. Kohaliku omavalitsuse põhiseaduse järgi on vene ja tatari keel kogu piirkonna territooriumil täielikult üheõiguslikud. Asjaajamine riigi- ja munitsipaalasutustes käib nii vene kui ka tatari keeles.

Tatarstanis tegutseb üle 1400 kooli, neist 850 on tatari õppekeelega, 205 koolis on vene keele ja kultuuri süvaõpe. Lisaks on Tatarstanis 96 tšuvaši, 18 mari, 34 udmurdi, neli mordva, üks baškiiri ja üks juudi etnokultuurilise komponendiga kooli. Vabariigis on ka 30 pühapäevakooli, kus õpetatakse tervelt 28 vabariigis kõneldavas keeles.

Vaade Kaasanile. / Scanpix

Jääb mulje, et Tatarstan on lausa ideaalne multikultuursuse ja rahvustevahelise sallivuse mudel, milles põlisrahvuse (tatarlaste) õigused on igati ja täielikult kaitstud. Vene Kooli Eestis aktivistid võiksid sõita Kaasanisse (Tatarstani pealinna) ja omandada seal kogemusi, kuidas võidelda Tallinna ja Ida-Virumaa vene elanikkonna õiguste eest ning saavutada neile Eestis tatarlastega võrreldav staatus. Ent siinkohal ei tasuks järeldustega kiirustada.

Esiteks on keskeri ja kõrgem haridus Tatarstanis üldjuhul vene keeles. Erandiks on tatari filoloogia osakonnad kõrgemates õppeasutustes.

Teiseks kehtib 2008. aasta novembrist Venemaa haridusministeeriumi käskkiri, mille kohaselt koolilõpetajad tohivad ühtset riigieksamit sooritada ainult vene keeles. 2009. aastal vaatas Venemaa ülemkohus läbi Tatarstani vabariigi kaebuse, sest kohalikud võimud seadsid käskkirja seaduslikkuse kahtluse alla. Kohus kinnitas käskkirja vastavust Venemaa seadustele. Selle käskkirja tulemusel vähenes Venemaal tuntavalt koolide arv, kus õpetati mõnes Venemaal elava muu kui vene rahvuse keeles.

Kolmandaks peab Venemaa valitsus õpetamist ainult rahvuskeeles (erinevalt õpetamisest vene keeles) võrdsete võimaluste põhimõtte rikkumiseks. Venemaa võimude arvamust mööda on sellise hariduse saanud lapsed edaspidi tööturul ebavõrdses olukorras, mis tähendab segregatsiooniohtu.

Aga mis ehk peamine: Tatarstani ühiskond on lõhestunud vastakuti seisvateks poolteks, vene ja tatari kogukonnaks. Vabariigis keevad lakkamata kired vene- ja tatarikeelse õpetamise ümber.

Rahvuslane Nail Nabiullin näitab oma Vene passis vahelehte kinnitusega, et ta on ka Tatarstani kodanik. / Jaanus Piirsalu

Näiteks aasta tagasi kutsus Venemaa haridusministeeriumi uus vene keele ja kirjanduse õpetamise kontseptsioon Tatarstanis esile lausa emotsionaalse purske. Paljud tatari pedagoogid ja ühiskonnategelased astusid otse selle idee vastu välja. Nõue, et tähtsamaid kooliaineid õpetataks vene keeles, ilma õpilaste rahvust arvestamata, lubas dokumenti nimetada isegi «Venemaa rahvuskeelse hariduse hävitamise kontseptsiooniks».

Kuid Venemaa valitsus määras väga selgelt kindlaks riigis ühtse haridus- ja kultuuriruumi säilitamise strateegia, mille aluseks on kõigi Venemaa kodanike vene keele kui riigi- ja rahvastevahelise suhtlemise keele valdamine.

Lisaks on vene keele oskus muudetud kohustuslikuks töömigrantidele. 1. jaanuarist 2016 on Venemaale saabuvad töömigrandid kohustatud andma vene keele eksami ning alles selle järel saavad nad tööviisa või tegevusloa. Samuti peavad töömigrandid tundma vähemalt teataval määral Venemaa ajalugu ja mõninagid õigusakte.

Migranttöölised Moskva turul. / Scanpix

Ka seepärast soovitaksin loomulikult Vene Kooli Eestis aktivistidel ja nende mõttekaaslastel käia ära Venemaal ja oma silmaga veenduda: riigikeele omandamine on ainus edu tagav tee.

Ja siin pole enam tähtis, kas see keel on vene, inglise või eesti keel. Emakeelse hariduse komponent on neile õppuritele, kes ei valda riigikeelt, väga oluline ja vajalik. Kuid see ei saa hariduses domineerida ega tohi kahjustada riigikeelse hariduse ja üldse riigikeele omandamise võimet.

Kui Vene Kooli Eestis aktivistid tahavad võtta eeskujuks Venemaa, siis peavad nad ka täiel määral toetama Eesti haridusseadust, mis sarnaselt Venemaa omaga võimaldab rahvuskeelse hariduse variante, aga sisaldab siiski jäika nõuet, et põhiained omandataks koolis riigikeeles.

Eesti vene laste vanemad mõelgu tõsiselt järele

Minu arvates on Eesti riik niigi palju ära teinud venekeelse hariduse säilitamiseks. Võimalus õppida põhikoolis vene keeles annab imekena šansi säilitada rahvuslikku identiteeti.

Eesti keele kui riigikeele õppimine gümnaasiumis on suurepärane vahend lõimumiseks Euroopa majandusega, millesse kuulub ka Eesti. Ja siin pole vaja pead liiva alla peita: tänane vene gümnaasiumi lõpetaja, kes on õppinud osa aineid eesti keeles, suudab kolme aastaga omandada riigikeele parimal juhul tasemel B2.

Milline ime peaks küll sündima, et seesama õpilane, kes õpib eesti keelt võõrkeelena, suudab selle sama kolme aasta jooksul omandada tasemel C1? Aga just seda üritavad meile praegu selgeks teha uue valitsuskoalitsiooni poolehoidjad.

Keeleeksam. / Mati Hiis / Õhtuleht

Palun Eesti vene laste vanematel tõsiselt järele mõelda: millist tulevikku soovite oma lapsele. Ei president, valitsus, rahvasaadikud, veel vähem Venemaa saatkond ja sellele alluvad ajakirjandusväljaanded ja ühiskondlikud organisatsioonid saa otsustada, millises keeles hakkavad õppima teie lapsed.

Kui tahate, et teie poeg või tütar õpiks ainult vene keeles ja tunneks eesti keelt kõigest «tere» ja «aitäh» tasemel, siis pange ta julgelt vene gümnaasiumi, kus eesti keelt õpetatakse võõrkeelena.

Aga olge ühtlasi valmis selleks, et Eesti jääb teie võsukesele siis ka igavesti võõrriigiks, kus talle on ette nähtud teise järgu kodaniku staatus. Ta ei ole võimeline omandama kõrgharidust ja leidma Eestis tulusat töökohta.

Palun Eesti vene laste vanematel tõsiselt järele mõelda: millist tulevikku soovite oma lapsele.

Hiljutine Eesti tööturu uuring näitas, et mitte-eestlaste olukord on eestlastega võrreldes üpris kesine: nad töötavad alamates ametites ja saavad vähem palka. Põhjus on ilmselge: riigikeele kehv valdamine ja madal haridustase.

Muidugi, kui te seostate oma lapse tuleviku üksiti Venemaaga, siis ei ole vaja palju piinelda: saatke aga laps Peterburi või Pihkvasse. Aga kui soovite oma lapsele head elu ja õnne Euroopas, siis andke talle võimalus õppida eesti keel nii ära, et ta valdaks seda vabalt.

Näen siin mõistagi juba vastuväiteid: no kellele ometi peaks olema vaja seda eesti keelt, mida kõneleb maailmas kõigest miljon inimest? Aga vaadake, saatus mängib teiega, mitte teie saatusega.

Mina näiteks oskan vene, inglise ja hispaania keelt ning õpin eesti keelt. Kuid mul ei ole enam mahti õppida seda ära tasemel C2 – jah, hilja juba, vana olen. USAsse ega Hispaaniasse mind keegi ei kutsu, aga Eestis ei ole ma oma kogemuste ja teadmistega suutnud leida töökohta riigi- või munitsipaalteenistuses ega isegi mõnes suurettevõttes. Selle põhjus on lihtne: ma ei suuda koostada dokumente ega anda nõu otsevestluses või telefonitsi heas ja arusaadavas eesti keeles. Olen olukorra ja oma vanuse tõttu lõksus.

Pariis / Scanpix

Ent gümnaasiumilõpetajatel, kes alles alustavad elu ja oskavad eesti keelt, on võimalik saada kõrgharidus ja soodne töökoht juba siinsamas Eestis. Koolipingist ei kutsu teidki keegi tööle Prantsusmaale või Saksamaale, isegi kui olete suurepäraselt omandanud prantsuse või saksa keele. Alles hiljem, saanud töökogemuse Eestis, võivad teie lapsed joosta tormi rahvusvahelistele korporatsioonidele ja teha karjääri teiskeelses keskkonnas.

Mõistagi ei pea eesti keele õpetamine kujunema vene õpilastele karistusvahendiks, mis nende identiteeti alla surub, vaid see peab olema edasise elu strateegia huvides langetatud teadlik valik.

Võib-olla kultuurilise arengu taseme määrabki kindlaks Puškini luule tundmine, aga professionaalsed võimed sõltuvad kindlasti esijoones asukohamaa riigikeele oskusest.

Lõimumine on kont Eesti vaenlaste kurgus, kes soovivad lõhestada Eesti ühiskonna ja kontrollida meie riigi poliitikaelu kulgu. Katse taas lüüa venelaste ja eestlaste vahele kiilu haridusküsimustes on avalik agressioon Eesti vastu ning sellele agressioonile tuleb otsustavalt vastu astuda. Peamine relv võitluses agressoriga on Eesti rahvaste üksmeel oma tuleviku suhtes. «Palju kultuure, üks riik, üks rahvus, üks keel» – see on meie põhiline edu pant.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles