Eesti rahvaarv on statistikaameti andmeil juba kaks aastat kasvanud. Tore, kui see tähendaks, et Eesti kodudes sünnib varasemast rohkem lapsi. Ometi pole see nii – rahvaarvu kasvu toidab mehaaniline sisseränne, kirjutab Nõmme linnaosavanem Tiia-Liis Jürgenson (KE).
Loomulik iive on endiselt miinuses ja kui me ei suuda lähiajal noorte perede toetuseks midagi tõhusat välja pakkuda, jätkub allakäiguspiraal, millesse oleme sattunud. Leevendust pole toonud ka hästi välja mõeldud, ent jäigalt teostatud vanemahüvitise süsteem. Õnneks kaalub valitsuskabinet juba paindlikumat vanemahüvitist.
Kava näeb ette võimaluse vanemapuhkusel oleku ajal töötada, ilma et hüvitis väheneks. Tööl võiks käia ka osakoormusega ja hüvitist välja võtta poole summa kaupa, pikendades selle saamist kuni kolme aastani. Lapsega võiksid samaaegselt kodus olla mõlemad vanemad, kusjuures isa saaks võtta terve kuu vältava puhkuse, mis võimaldab hoolitseda sünnitusjärgselt taastumist vajava abikaasa eest. Tagada tuleks väljamaksete regulaarsus, mis kindlustaks noortele peredele toimetuleku.
Lisaks uuele vanemapalga süsteemile, tuleks riigil luua spetsiaalne noori peresid toetav fond. Kui suudame eraldada kaks protsenti riigieelarvest kaitsekulutusteks, siis peaks olema enesestmõistetav, et vähemalt sama palju eraldataks noorte perede tarbeks, sest kui ei sünni lapsi, pole tulevikus ka riiki, mis kaitsmist vääriks.
Lisaks riigieelarve eraldisele võiks fondi laekuda toetused eraettevõtetelt. Noorperede fondist võiks teha väljamakseid lapse sünni puhul, aga suunata vahendeid ka lastehoiu tingimuste ja laste tervishoiu parendamisse.
On raske mõista, et suudame soetada miljonite eest uut sõjatehnikat, kuid Tallinna lastehaiglale vajamineva meditsiinitehnika ostmiseks kogutakse raha eraannetuste abil. Tundub, et prioriteedid pole paigas.
Selleks, et peresse lapsi sünnitada, peavad noored tundma kindlust tuleviku suhtes. Raske on otsustada lapse kasuks, kui meedia kubiseb negatiivsetest ennustustest ja sõjahüsteeriast. Meil tuleb lõpetada ebakindluse külvamine ja hakata toetama tasakaalukat, oma kodanike huvidest lähtuvat arengut.
Uuel valitsusel on aeg selgelt välja öelda, et Eestist ei saa rinderiiki, et majanduse kasvule pööramiseks tehakse koostööd kõigiga, ilma kunstlikke piiranguid seadmata, et ka aastate pärast säilib siin kultuur, mille najal oleme üles kasvanud, keel, mida räägime ning kaunis loodus, mille üle võime uhkust tunda.
Aeg on tulla heitlikust päevapoliitikast tagasi põhiväärtuste ja perekesksuse tunnustamise juurde. Tuleb selgesõnaliselt kinnitada, et Eesti riik seisab oma kodanike heaolu eest ega langeta ühtki poliitilist otsust inimeste elujärje arvelt. Kui noorte perede toetamise asemel kulub kogu aur kooseluseaduse ümber kemplemisele, pole lootagi, et sündide arv kasvaks.
Seni, kuni laste kasvatamine pärsib karjäärivõimalusi, vanemahüvitise süsteem hiilgab paindumatusega ja lastekaupade hinnad poodides löövad hinge kinni, ei saa rääkida riigi jätkusuutlikkusest.
Uuele Eesti valitsusele on antud ajalooline võimalus pöörata meie loomulik iive üle aastate positiivseks. See nõuab kiireid ja toimivaid otsuseid, sest aeg töötab halastamatult meie kahjuks. Veel on võimalus noorte usaldus võita ja panna nad uskuma, et just Eesti on parim paik oma kodu rajamiseks ja laste kasvatamiseks.