Maailma kaubandussõda kõigutab Eesti heaolu. Mida me saame teha, et Eesti kaupade edu välisturgudel jätkuks?
Gert Jostov: kaubandussõda ohustab Eesti heaolu
13. veebruar 2017, 11:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmamajandust vaevab kõige enam süvenev protektsionism, piiride suletus, täpsemalt järjepidev kääksuv sulgumine. Eestis me seda praegu veel teravalt ei taju, kuid Euroopa Liidust lahkumise meeleolude süvenemisel teistes suurtes riikides peale Suurbritannia võime sellest osa saada. Prantsusmaa presidendivalimiste tulemus võib näidata senisele euroopalikule elukorraldusele koha kätte. Kas me oleme selleks valmis? Kaugel sellest.
Majandust juhivad trendid. Kui mõni riik peab suletust oma kodanikele väärtuseks, hakkavad seda riburada järele tegema ka teised. Kinnitused, kuidas seejärel tõusevad palgad, langevad hinnad ning kõigil on jälle tööd, kuuluvad küll kommunismiehitaja põhifraseoloogiasse, kuid ometi on palju neid, kes tahavad seda omal nahal katsetada. Kuni kõik uksed üksteise järel sulguvad.
Eestis on edukad ettevõtted need, kes suudavad eksportida. Raha välismaalt koju tuua. Eesti sees raha omavahel ringi jagades keskmist jõukust ei kasvata. Eksportivatele ettevõtetele jala taha panemine on heaolu hävitav, mitte kasvatav tegevus. Impordi keelamine on sõjakuulutus eksportijatele. USA hakkab seda teed minema, brittide sammud pole veel nii kindlad. Kuid rinne on avatud, selles ei ole kahtlust.
Rändrahnuga maailma vägevate vastu?
Kuna Eesti on paljudele lääneeuroplastele ikka veel Ida-Euroopa maa, ei saa me end petta illusiooniga, nagu oleksime Põhjala Šveits või muud sellist. Isegi kui keegi kusagil aeg-ajalt nii arvab. Meie kaupade ja teenuste kvaliteedimärk pole sadade aastate pikkune ajalugu, vaid soodne hind, mis vahel peab kompenseerima ka väiksemat kvaliteeti. Võime ju rändrahnu igale särgile ja värgile panna, kuid see ei kõneta nagu Swiss. Läheb väga kaua aega, et meil oleks kaupu, mida ostetakse ainult sellepärast, et sellel on kiri Est. Ning see toode peab sündima. Ainult kulgenud ajast ei aita.
Inimesed ei põgene Narvast, Valgast või Hiiumaalt puhta looduse, harjumuspärase elukeskkonna ja kodu eest. Nad lahkuvad töötuse ja vaesuse pärast. Eesti kui terviku põhihäda on paljud valed trendid. Õnneks mitte kõik. Rahvaarv on kaks aastat kasvanud, mis on kindlasti rõõmusõnum.
Kohalikku ettevõtlust pärsib vaieldamatult poliitiline heitlikkus. Ühest küljest plaanib valitsus sisekaitseakadeemia viimist Narva. Teiselt poolt pole me suutnud midagi tarka teha, et inimesed tahaksid-saaksid-suudaksid elada ka väljaspool Tallinna. Vägisi ei saa armsaks. Eestis pole riigi tervikliku arengu programmi, vaid on palju erinevaid tegevusi, mis on omavahel vastuolus ega taga edu.
Homme on raskem eksportida kui täna
Praegu on kõige olulisem kohaneda muutuvate oludega. Ei ole mõtet unistada asjadest, millesse me ei suuda ise uskuda. Majanduspoliitilised otsused tuleb teha lähtuvalt sellest, et homme on raskem eksportida kui täna ja ülehomme veel raskem. Sest kõik majandused tajuvad tagasilööke ning peamine relv müürile on vastata müüriga ning kahurile kahuriga. Nii lihtsalt tehakse, isegi kui me ei pea seda õigeks.
Meilgi on «Eelista eestimaist» jms kampaaniad. Kui toidu puhul, kas või tarneahela pikkuse tõttu, on siin oma iva sees, siis nt tehnika, IT ja kõrgtehnoloogia puhul läheks oluline osa maailma innovatsioonist meist mööda. Kas me seda ikka tahame? Vaevalt.
Häda on praegu selles, et meile oluliste riikide juhtkonnad esindavad seisukohti, mis ei sobi meie majandusmudeliga.
Välispoliitika mõjutamine mitte ainult ELis, vaid ka laiemalt, on Eesti valitsuse peamine väljakutse. Riigisisene kosmeetika ei sõlmi rahulepingut. Kuigi jah, kodus tuleb ka asjad korda seada. Eestlased peavad saama elada igas Eesti nurgas ja tahtma seda teha. See ei ole mitte ainult majandusedu tagaja, vaid ka turvalisuse esimene tagatis.