/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2017/02/10/6329139t1h11a9.jpg)
Urmas Oru uskus, kui oli saanud Kanal 2 juhiks, et vormel 1 – see on võluvits ja päästerõngas. Ta oli Eesti Meedia ja Ekspress Grupi kirjastusettevõtte loomise järel jäänud ühtäkki tööta, ent sai siis ootamatu võimaluse tõestada end telekanali eesotsas.
Ainult et Kanal 2 seis oli nutune. Küsimus oli tollal, 17 aastat tagasi selles, kas õnnestub Eesti telejaamade konkurentsis vältida viimast, neljandat kohta. ETV-le ja TV3-le polnud lootustki vastu saada. Aga selleks, et vähemalt TV1ga sotid selgeks teha, otsustas Oru, uurinud teleedetabelitest, mis saated vaatajaid enim püüavad, hankida Kanal 2-le vormel-1 ülekannete õiguse.
Ta nägi selle nimel kõvasti vaeva.
Kuid asjata.
Vormel-1 ülekannetest jäi väheks – õigemini polnud neist üldse abi, sest võiduajamised toimusid kõigest kord kahe nädala tagant –, et Kanal 2 vaadatavust keldrist elutoa lävelegi tirida. Kanal 2 pudenemist nelja telejaama seas punaseks laternaks hoidis Oru mäletamist mööda toona ära vaid see, et TV1 tõmbas 2001. aastal juhtme stepslist välja. Pankrot.
Aga tollest põrumisest vormel-1 ülekannetega tõusis siiski kasu. Oru ja tema lähim võitluskaaslane Olle Mirme, kanali programmijuht, said aru, et ühestainsast saatest või ülekandest pole tolku, et telekanal õitsele lüüa. Vaatajaile tuleb ennast tõestada iga tund ja iga viimne kui päev.
Just seda Oru koos Mirmega pärast vormel-1 fiaskot tegema hakkaski. Järgmise kolme aastaga panid nad kokku üha menukamaks muutuva saatekava, mille veduriks sai 2004. aasta sügisest meelelahutuslik uudistesaade «Reporter». Napi nelja aastaga kerkis Eesti teleekraanide luuser nende valitsejaks – ja valitseb tänini. Oru ja Mirme kordasaadetu oli nii tähelepanuväärne, et konkurendid soovisid neid üle osta. Aga nad ei läinud liimile. «Me oleme ausad Eesti mehed ja tahtsime oma asja ajada,» ütles Oru eile pärastlõunal Postimehele (45), ning valmistus lastega spaasse minema.
Nüüd on tal perekondlikuks lõõgastumiseks aega, sest seoses Eesti Meedia meediaäri konsolideerimisega lahkus ta eile Kanal 2 juhatuse esimehe kohalt.
«Kasvasime lahku,» ütles Oru.
Aga enne kasvatas ta Kanal 2 suureks. Viimastel aastatel polnud sugugi harvad nädalad, mil vaadatuimate telesaadete esikümnesse kuulus 8–9 Kanal 2 saadet. Kusjuures Oru ei tegelenud üksnes telekanali äri juhtimisega, vaid osales ka saadete väljamõtlemises ning vajadusel koguni toimetamises. Lõputiitrites tähistas tema osalust saladuslik nimi Julius Tannenbaum.
«Urmase suurim trump oli selles,» lausub Mirme, «et ta mitte kunagi ei püüdnud Kanal 2 kusagile suruda, vaid lasi sellel olla – teinekord ka veider ja kummaline.» Ta oli ülemus, lisab Mirme, kes ei kõrgunud nagu vaarao püramiidi tipus, vaid kelle uks oli hommikust õhtuni nagu laudavärav kõigile lahti. Mirme sõnul suutis Oru luua oma meeskonnas perekondliku vibe’i.
«Ta on juht, kes suutis ühendada družba ja služba,» iseloomustab saatejuht Olaf Suuder. Teised töömesilastest alluvad kiidavad teda tagasihoidliku ja vastutulelikuna. «Teda ei olnud kogu aeg tuba täis,» lisab Suuder. «Hea dirigent liigutab võimalikult vähe, aga täpselt.»
Oru jääb ka ametist lahkununa tagasihoidlikuks. Ta ei pea isegi mainimisväärseks, et lõpetas Kohtla-Järvel keskkooli kuldmedaliga, ning nimetab tähelepanuväärseima detailina enda kohta hoopis seda, et on provokatiivse filmimehe Ken Saani sugulane – nende vanaisad olid vennad.
Lähituleviku kohta ütleb Oru, et kindlasti ei kandideeri ta Tallinna linnapeaks, EASi ega ERRi juhiks. Aga kui Eesti Meedia hakkab 2020. aasta Tokyo olümpialt kandma üle korvpalliturniiri, siis selle kommenteerimisest vaimustuks ta küll. Ta on kirglik spordisõber.