Soovime seda või mitte, aga tehnika ümbritseb meid aina enam. Näiteks Tallinna ühissõidukites võib märgata, et iga teine inimene hoiab käes mõnda nutiseadet. Kui mobiiltelefonide kasutuselevõtuga said tavaliseks häälekad telefonikõned bussides, siis nüüd on saabunud vaikus. Suhtlus käib sõnumeid tippides ja vastuseid lugedes.
Kui ühissõidukis on niisugune suhtlusviis igati sobiv, siis autoroolis oleks hoopis mugavam, kui saabunud e-kiri või SMS ette loetaks. Selleks on vaja tekst-kõne-süntesaatorit, mis muudab digitaalse kirjutatud teksti loomulikuks kõneks. Mina kasutangi Eesti Keele Instituudis loodud kõnesüntesaatorit sõnumite ettelugejana.
Kõnesünteesi kasutusvaldkond ei piirdu muidugi ainult inimeste suhtluse vahendamisega, vaid on palju laiem. Eestikeelset kõnesünteesi kasutavad iga päev näiteks vaegnägijad, et arvutitest infot hankida, ETV kanalitel loeb sünteeshääl ette subtiitreid neile, kes ise lugeda ei saa.
Aga kaugel pole ka aeg, kui meie kodumasinad hakkavad sõna võtma. Ilmselt annab varsti praeahi meile häälekalt nõu, millise kuumusega küpsetada seapraadi, või teatab külmkapp, et piim on ületanud säilivusaja. Selliseks arenguks peab valmistuma ka eesti keeletehnoloogia. Kui sada aastat tagasi nähti ohtu, et eesti keel jääb nn köögikeeleks, mille kasutusvaldkond piirdub vaid koduste toimetuste kirjeldamisega, siis nüüd varitseb vastupidine oht: kui keeletehnoloogiat ei arendata, tuleb meil ka köögitehnikaga varsti hakata suhtlema võõrkeeles. See annaks tugeva hoobi meie keele elujõule.
Maailmas areneb kõige jõudsamalt suurte kõnelejaskondadega keelte kõnesüntees, nende keelte sünteeshääled kõlavad kõige loomulikumalt. Miks meil on vaja tegeleda eestikeelse kõnesünteesi arendamisega? Et ette kujutada, kuidas võiks kõlada eestikeelne tekst muukeelses süntesaatoris, võib mõelda, kuidas kõlab eesti keel meie keelt mitte oskava soomlase, inglase või hiinlase suus.
Kui esimesel juhul tuleks arvestada vaid tugeva soome aktsendiga ja õ-hääliku puudumise ning välteerinevustega, siis inglase esituses oleks juba väga keeruline teksti mõttest aru saada ja hiinlane ei oskakski meie tähti kokku lugeda. Seega ei saa me jääda lootma mujal loodud sünteeskõnele, vaid peame ikka ise oma sünteeshääli arendama ja nende kasutusvõimalusi laiendama.