Marko Udras: palgalõhet ei saa kaotada bürokraatia abil

Marko Udras Foto: Eesti kaubandus-tööstuskoda

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras leiab, et spidomeetrikampaania palgalõhe vastu ei aita.

Eesti riik on asunud võitlusesse palgalõhega. Sotsiaalministeeriumi arusaama kohaselt tuleks meeste ja naiste palgaerinevust vähendada palgalõhe spidomeetri ja kohustusliku palgaauditi abil. Mõlemad meetmed näevad paberil head välja, kuid reaalses elus ei toimiks.

Palgalõhe spidomeetri idee tähendab seda, et riik monitoorib andmebaaside abil, kui suur on igas ettevõttes sooline palgalõhe. Kui erinevus on suur, süttib punane tuluke ning tööinspektsioon asub asja uurima. Punane tuli ei tähenda automaatselt soolist diskrimineerimist. See näitab vaid ettevõtte mees- ja naistöötajate keskmise tunnipalga erinevust.

Palgalõhe spidomeeter ei saa aga õiget kiirust või värvi näidata, sest see ei võta arvesse, mis ametikohal inimesed töötavad, mis on nende tööülesanded, kogemused ja vastutus, kuna riigil lihtsalt puuduvad sellised andmed iga töötaja kohta ja nende kogumine oleks selgelt ebamõistlik. See tähendab, et palgalõhe spidomeeter võib võrrelda näiteks ettevõtte juhi palka sekretäri omaga või raamatupidaja töötasu IT-spetsialisti omaga.

Spidomeeter ei ole võimeline võrdlema ka ettevõttes sama tööd tegevate meeste ja naiste palgataset, sest spidomeetrit ei huvita töötaja loodav lisandväärtus. Näiteks ühes ettevõttes sama tööd tegevate müügiinimeste töötasu võib erineda just põhjusel, et ühe töö on produktiivsem ehk toob ettevõttele rohkem raha sisse kui teise töö. Omaette küsimus on muidugi see, kui palju on keskmises Eesti ettevõttes ehk organisatsioonis, kus on vähem kui üheksa töötajat, üldse võrreldavaid töökohti.

Riik saab suurepäraselt aru, et palgalõhe spidomeeter on defektiga. Seetõttu soovitakse rohkem kui kümne töötajaga ettevõtetele panna aja- ja rahamahukas kohustus koostada palgaaudit, milles ettevõte peab selgitama, miks spidomeeter näitab punast tuld ehk miks on meeste palgatase kõrgem kui naistel või vastupidi. Kui ettevõte ei suuda palgaerinevusi veenvalt põhjendada, tuleb kasutusele võtta meetmed palgalõhe vähendamiseks.

Kui ettevõte ei ole aga nõus auditit läbi viima, siis teeb tööinspektsioon selle ise ära ning ütleb ettevõttele, mida tuleb teha palgaerinevuste vähendamiseks. Seega võib tekkida olukord, kus riik dikteerib ettevõttele, kui palju tuleb maksta palka ühele või teisele töötajale. Selline käitumine on omane ühele majandussüsteemile, millest Eesti väljus juba aastaid tagasi.

Tõsi on see, et Eestis on meeste ja naiste vaheline palgaerinevus suur. Eurostati kohaselt oli 2014. aastal Eestis sooline palgalõhe Euroopa Liidu suurim, ulatudes 28,1 protsendini. See näitaja on veidi alla kuue protsendi suurem kui Euroopa majandusmootoril Saksamaal ning üle 20 protsendi suurem kui näiteks Rumeenias. Samas ei näita Eurostat kogu tõde, sest arvesse pole võetud neid ettevõtteid, kus on vähem kui kümme töötajat – see tähendab enamikku tööandjaid ja ligi neljandikku töökohti.

Lisaks ei kajastu selles arvus ka mitme tegevusala töötajad, näiteks põllumajandus, metsamajandus, riigikaitse ja avalik haldus. Seega on Eesti puhul arvutustest välja jäetud rohkem kui 100 000  töötajat. Kui võtta arvesse kõiki töötajaid ja tegevusalasid, siis on meeste ja naiste vaheline palgaerinevus Eurostati pakutust viiendiku võrra väiksem ehk 22,2 protsenti. Loomulikult ei ole seegi arv, millega uhkustada.

Meeste ja naiste palgavahe peasüüdlane ei ole Eestis sooline diskrimineerimine. Seaduses on selgelt kirjas, et tööandja peab maksma sama või võrdväärse töö eest naistele ja meestele võrdset palka. Sellele põhimõttele ei vaidle keegi vastu ja sellest peetakse ka kinni. Viimastel aastatel on esinenud vaid üksikuid juhtumeid, kus palgalõhega seoses on esinenud soolise diskrimineerimise kahtlus.

Üks palgalõhe põhjus võib peituda selles, et Eesti naised on väga tublid ning osalevad aktiivselt tööturul. Näiteks Rumeenias, kus on Euroopa kõige väiksem palgalõhe, on vaid umbes 60 protsenti 20-64-aastastest naistest majanduslikult aktiivsed. Eestis on see näitaja üle 77 protsendi. Kui Eestis jääks näiteks 30 000 madalapalgalist naist koduseks, paraneks Eesti koht Eurostati edetabelis märgatavalt. See ei ole aga tulemus, mille poole Eesti püüdleb. Eesmärk on ikkagi naiste palgataseme tõstmine ja kõrgem hõivatus.

Palgalõhe spidomeeter ja kohustuslik palgaaudit ei ole aga mõistlikud lahendused, sest riigi juhiste ja käskude abil ei ole võimalik tagada inimeste palgataseme jätkusuutlikku kasvu. Ära ei tohi unustada ka seda, et mõlemal meetmel on negatiivne mõju kahele väga olulisele riiklikule prioriteedile – ettevõtluskeskkonna halduskoormuse vähendamisele ning avaliku sektori töötajate arvu vähendamisele. Riigi käsulauad ei ole kummalgi juhul abiks.

Selleks et Eesti jõuaks olukorda, kus rahvuskala palgalõhe on välja surnud või vähemalt nii väike, et sellest kirjutatakse ja näidatakse pilte vaid punases raamatus ohustatud liikide nimekirjas, peab pingutama kogu ühiskond. Siin ei piisa vaid ühe ametniku, ministri või riigiasutuse panusest.

Palgalõhe spidomeetri ja kohustusliku palgaauditi asemel tuleb näiteks muuta ühiskonnas väljakujunenud hoiakuid ja stereotüüpe, vähendada soolist segregatsiooni tööturul ja haridusvalikute tegemisel, võimaldada lapsevanematel paindlikumalt ühendada töö- ja pereelu ning parandada lasteaiakohtade kättesaadavust alla kolmeaastaste laste puhul.