Margit Sutrop: millist ülikooli me tahame? (5)

Margit Sutrop
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margit Sutrop
Margit Sutrop Foto: Kristjan Teedema

Seoses lähenevate Tartu Ülikooli rektori valimistega on ülikooli mõtte otsimine taas päevakorral, kirjutab TÜ eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.

Arutelu algatasid tudengiorganisatsioonid. Nende pöördumise «Tartu Ülikool vajab avarama pilguga rektorit» (PM 08.12.16) sõnum oli, et Tartu Ülikool peaks võtma suurema vastutuse ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. Ülikooli rektor Volli Kalm osutas oma artiklis (PM 31.01.17) ohule, et ülikoolidelt nõutakse üha vähema eest üha rohkem.

Ta märkis, et ülikoolide ülesanne on luua ja kanda edasi kultuuri ning hoolitseda «keskkonna eest (haritud inimesed, uuel teadmisel sündiv ettevõtlus), mis tekitab ja võimaldab vaimse loomingu ja targa majanduse arengut». Ja et ülikoolide sotsiaalmajanduslikku mõju ei saa hinnata nende tehtud ettevõtluslepingute käibe, vaid nende lõpetajate saavutuste kaudu.

Mulle näib, et ülikooli roll ühiskonnas vajaks edasist lahtirääkimist. Ühiskonna teenimine on kindlasti palju laiem ja mitmesuunalisem kui koostöö ettevõtetega ja panustamine majanduskasvu. Kõige avaramas tähenduses on ühiskonna teenimine muidugi ka see, kui ülikool edendab teadusi ja annab sellel põhinevat kõrgharidust, peab muuseume või korraldab täiendõpet. Tartu Ülikoolis tehtavast teadusest suur osa on alusteadused ja nende puhul ei saa tõesti nõuda, et iga loodud uus teadmine leiaks kohe rakendust või tooks majanduslikku kasu.  

Rahvusülikooli roll on aga minu arvates veel palju suurem: ülikool peab olema ühiskonna vaimne liider ja eestvedaja. Rahvusülikooli ülesanne pole otsida ainult omaenda mõtet, vaid meie suurem eesmärk võiks olla mõtestada Eesti riiki ja rahvuslikku iseolemist. Tartu Ülikoolil on olnud nii Eesti riigi loomisel kui ka iseseisvuse taastamisel oluline osa. Ent ajal, mil Eesti ees on pakiline ülesanne aidata hoida Euroopa ühtsust, hakkab Tartu Ülikooli roll muutuma marginaalseks.

Vastukaaluks igapäevastele poliitilistele kemplemistele võiks olla just rahvusülikooli ülesanne algatada arutelusid Eesti ja Euroopa tuleviku üle, aidata kaasa kaalutleva arutluskultuuri kujunemisele ning kutsuda osalisi omakasu tagaajamise asemel lähtuma ühishuvist. Mulle tundub, et praegune Tartu Ülikool on liiga kapseldunud ega toimi enam kui ühiskonna arvamusliider, loovutades oma koha Tallinnas asuvatele ülikoolidele.

Samas näeme ülikooli sees iga päev, kui koormatud inimesed on: paljud on läbipõlemise äärel.

Ülikooli teadlased ja õppejõud löövad kaasa lugematutes otsustuskogudes, komisjonides ja mõttekodades. Nad annavad oma panuse poliitikanõustamisse, seadusloomesse, omakeelse terminoloogia arendamisse, riiklike strateegiate ja programmide koostamisse. Neilt oodatakse teatmeteoste ja kultuurile oluliste teoste koostamist ja toimetamist, tõlkimist ja kommenteerimist, õpikute, populaarteaduslike raamatute ning artiklite kirjutamist. Ülikooli inimestel on suur roll üldhariduskooli õppekavade arendamisel, neilt palutakse abi riigieksamite küsimuste koostamisel, eksamitööde parandamisel, ainekavade koostamisel, gümnaasiumiõpilaste olümpiaadide korraldamisel jne.  

Miks siis Tartu Ülikooli nähtavus ühiskonnas nii väike on? Äkki peaksime ise paremini eksponeerima seda, kui kasulik on ülikool ühiskonnale? Kui koguda kokku kõik need ühiskondlikud ametid, mida meie õppejõud ja teadlased väljaspool ülikooli täidavad, ilmneks kohe, kui suurt rolli mängivad Tartu Ülikooli teadlased ja õppejõud Eesti ühiskonnas. Samuti saaks selgemaks, mis on rahvusülikooli sisu ning miks nõuab suurte riikide teadusülikoolidega võistlemine meilt mitmekordset pingutust.

Kogu seda suurt ühiskondlikku tööd saaks ka ülikooli sees rohkem väärtustada. Ühiskonna teenimine ei peaks olema ülikooli töötajate vabatahtlik lisategevus, mida tehakse ametiülesannetele lisaks, vaid see võiks kajastuda ka ametikirjeldustes ja palkades. On vaja, et töö, mida ülikool ühiskonna heaks teeb, kajastuks ka ülikooli eelarves.

Eesti ees seisavad keerulised lahendamist vajavad ülesanded: arstiabi kvaliteet ja kättesaadavus, regionaalareng, Tartu ühendused maailmaga ja Rail Baltic, ühiskonna sidusus, tööturg, koos toimivad e-lahendused, aus riik, julgeolek ja turvalisus, eesti keele ja rahvuskultuuri areng, kui loetleda vaid mõned. Lihtsad lahendused enam ei tööta, aga keerulisemate lahenduste leidmiseks on vaja mõista probleemide komplekssust ning osata neid lahendada.

Rahvusülikool saab oma autoriteedile toetudes seista hea selle eest, et Eestile tähtsates küsimustes saavutataks pikemaajalised kokkulepped, mida täidetakse ka valitsuste vahetudes. Samuti peaksid tegevpoliitikud mõistma, et riigikogus vastu võetud strateegiad on täitmiseks. See ei eelda ülikoolilt mitte ainult olulistel teemadel seisukoha võtmist, osalemist riiklike poliitikate kujundamisel, vaid ka suuremat algatusvõimet ühiskondlike probleemide tõstatamisel ja lahendamisel.

Eesti, Euroopa ja kogu maailma ees seisvatele põletavatele probleemidele terviklike lahenduste leidmine ei eelda mitte ainult ühiskonnateadlaste, vaid ka arstiteadlaste, bioloogide, füüsikute, infotehnoloogide, keemikute jpt panust. Kuna paljud suured probleemid on erialadeülesed, peaksid ülikooli juhid mõistma interdistsiplinaarse koostöö toetamise vajadust. Praegu läheb erialadevaheline koostöö paraku tihti üle kivide ja kändude.

Ülikool mõtleb ühiskonnaga suheldes praegu eelkõige sellele, milles ta on hea, mitte sellele, mida ta saab teha ühiskonna heaks. Mulle tundub, et kohati jäädakse lootma sellele, et küll partnerid ise otsivad meid üles ja paluvad probleemidele lahendamisel või äriidee realiseerimisel abi. Kui seda huvi aga selgelt ei väljendata, on kuulda pahameelt partnerite aadressil, kes ei oska ülikooli potentsiaali ära kasutada.

Paraku ei ole probleemid kunagi ühepoolsed. Koostöö ülikooliväliste partneritega toimib hästi siis, kui ülikool on avatud suhtleja ja kuulab teraselt, mida partneritel vaja on. Hiljuti oli mul võimalus õppida tundma nii Saksamaa Tübingeni Ülikooli kui ka Suurbritannia Newcastle’i Ülikooli kogemust: mõlemad ülikoolid võtsid teadlikult eesmärgiks ühendada rahvusvaheline teaduslik tipptase ja kodanikuaktiivsus.

Mõlemas toimis kui sektorite sidustaja ning viis kokku avaliku, era- ja kolmanda sektori. Selleks et panustada ülikoolilinna arengusse, kuulati tähelepanelikult kodanikuühendusi, mis osutasid linnaplaneeringu, transpordi, energiakasutuse, arstiabi ja elanikkonna vananemisega jm seotud probleemidele. Ülikool pakkus välja võimalusi, kuidas probleeme lahendada, ja sai seejärel nii era- kui avalikult sektorilt tellimusi nende lahenduste väljatöötamiseks. Projektidesse kaasati ka üliõpilasi, kes said väärtusliku kogemuse ja edendasid oma kodanikuaktiivsust.

Esimesi samme koostööks partneritega on astutud ka Eestis. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli eestvõttel algatati möödunud aastal ülikoolide ja ettevõtete kontakti loomise programm Adapter, mille kaudu ettevõtted ja asutused saavad esitada päringuid ja otsida ülikoolidest koostööpartnereid. Usun, et Tartu Ülikoolil oleks potentsiaali suuremaks koostööks ka Tartu linnaga.  

Ülikooli ja ühiskonna koostööle võib saada takistuseks ülikooli seesmine pikk otsustusahel või projektidelt võetav üldkulu. Need takistused saab aga targa juhtimisega kindlasti kõrvaldada. Selleks et ülikoolil oleks rohkem teadus- ja arenduslepinguid, tuleb mõelda läbi ka see, mis üldse motiveeriks teadlasi ülikooli kaudu lepinguid sõlmima. Ja millist tuge teadlased nende taotlemisel ja täitmisel vajavad.

Ülikooli õppejõudude ja teadlaste osalemine ühiskonna teravate probleemide lahendamises ei ole hea mitte ainult ühiskonnale, vaid ka üliõpilastele, kes omandavad niimoodi aktiivse eluhoiaku. Tudeng, kes osaleb erialaüleste probleemide lahendamises, õpib, kuidas teha koostööd, luua uut teadmist ning leida toimivaid lahendusi.

Teadmiste hulk kasvab tänapäeva infoühiskonnas hüppeliselt. On üsna lootusetu püüda omandada kõiki uusi teadmisi. Pigem tuleks õppida suures infohulgas orienteeruma ning kriitiliselt hindama, milline on usaldusväärne teadmine ja millisele infole saab probleemi lahendamisel toetuda. Samuti muutuvad järjest olulisemaks kommunikatiivsed pädevused: suhtlemis-, (läbi)rääkimis-, kirjutamis- ja kuulamisoskus. Hiljuti filosoofiateaduskonna lõpetajate hulgas tehtud uuringust selgus, et enamik vilistlasi oli rahul ülikoolist saadud erialaste teadmistega, ent leidis, et ülikool oleks võinud rohkem arendada meeskonnatööoskust, efektiivset ajakasutus- ja planeerimisoskust, juhtimisoskust, ettevõtlikkust ja initsiatiivi.

Tartu Ülikooli nõukogu lõpuseminaril aulas (28.11.16) ütles Helsingi Ülikooli endine rektor, TÜ nõukogu liige Kari Raivio välja mõtte: ülikoolide tähtsaim eesmärk on anda lõpetajaid, kes muudavad maailma. Maailma saavad muuta aga ka targad ja halvad inimesed. Mida targem inimene, seda rohkem suudab ta kurja teha. Seega on tähtis, et ülikool ei annaks tudengitele mitte ainult erialaseid teadmisi ja oskusi, vaid ka eetilised väärtushoiakud.

Väärtushoiakute kujunemisel on väga oluline eeskuju, tagasiside käitumisele ja keskkond, mis võimaldab oma väärtuste järgi elada. Kui õppejõud on tugeva ühiskondliku närviga, tunnevad elavat huvi maailmas toimuva vastu ning võtavad aktiivselt ka avalikkuses sõna, julgustab see ka tudengeid vaatama üle oma taldriku ääre ning huvituma sellest, kuhu Eesti liigub. Ülikooli käes on Eesti tulevik.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles