Ahto Lobjakas: liberalismi ründavad nii massid kui neil ratsutavad populistid (13)

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Liberalism, mõistetud liberaalsete väärtustena, on digidemokraatliku revolutsiooni juhuslikust kõrvalseisjast ohver, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Liberalismi ründavad tiibhaarangus ühelt poolt end ilmajäetuna tundvad massid ning teiselt massidel ratsutavad populistid. Viimaste poliitiline sireenilaul lubab tulevikku, mida ta mingi jõuga ei suuda tuua, aga mille hinnaks on liberalismi hävitamine. See, mida nii lõhutakse, on õhtumaise tsivilisatsiooni tippsaavutus: kammitsad võimul, olgu see demokraatlik või kuninglik.

Läänt vaevab legitiimsuskriis. Alumised enam ei taha ja ülemised enam ei oska. Alumised nõuavad midagi muud, asetades ülemised võimatusse olukorda, kuna midagi radikaalselt muud ei saa nad pakkuda ilma kogu süsteemi vundamendini maha lõhkumata. Ennustatud on avaliku vimma prahvatamist pea kaks sajandit, alates Marxist ja lõpetades Habermasiga.

Enamik, kui mitte kõik teoreetikud on näinud valitseva korra kasvava õigustatuspuude juuri majanduslikes lõhedes. Ekspluatatsioonist ebavõrdsuseni on küsimust sõnastatud viisidel, milles inimese vabadust tõlgendatakse üht või teistviisi majandusliku võimestatusena.

Kuid sajanditepikkusest ettevalmistusajast pole piisanud. Käsikäes legitiimsuskriisiga käib nüüd seletamiskriis. Kriisi lühike aegrida alanuks näiliselt kui klassikaline majandusprobleem laenukriiside näol. Pseudomarksistlikult asjale lähenedes jäi mulje, et Kreeka, Itaalia jt üritasid pettusega oma loomulikust (tagurlikust) arengustaadiumist ette pääseda.

Kuid sama aegrea teises otsas on Brexit ja Trump, millel majandusega sama otsest pistmist pole, pigem vastupidi, arvestades, et Trump on jultunud miljardär ja Nigel Farage oli eelmises elus börsimaakler. Samasse ahelasse kuulub Saksamaa AfD muudumine eurovastaste majandusprofessorite ühendusest praeguseks ksenofoobseks paremäärmuslikuks erakonnaks.

See on salto, mida suutnuks kontseptualiseerida ehk vaid Marx, kuid seda täna anakronistliku «töölisklassi» postuleerimise hinnaga. Kaasaegsed teoreetikud näevad probleemi südant mõistes neoliberalism, kuid teevad seda viisil, mis «liberalismile» selles sõnas keelab igasuguse iseseisvuse, jättes ta kas majanduse või globaliseerumise ripatsiks.

Nii kirjutab prestiižse Max Planck Instituudi emeriitdirektor Wolfgang Streeck oma viimases kapitalismikriitikas, et see hävitab omaenese aluspõhja: hävitab perekonna, millest sõltub tööjõu taastootmine; õgib ära looduse ja teeb rahast kauba, samas kui too vajab toimimiseks ühiskondlikku usaldust. Streecki lahendus on saksalik: taasluua kapitalismi toimimiseks vajalik keskkond Saksamaa suletud piirides. Mitte esimest korda ega viimast näeme siin traditsioonilise vasaku ja parema loogika lootusetut segunemist.

Pessimistlik majandusteoreetik Branko Milanovic näeb sellise lahenduse võimatust. Hiljutises blogipostituses kirjeldab ta maailma järjest kiiremini keerleva lõbustuspargi vaaterattana, millelt me enam maha ei saa. Selles fatalistlikus analüüsis on neoliberalism teinud majanduslikust edust ainsa maksva isikliku väärtuse mõõtme, loonud sellega pinna poliitilise eliidi läbivaks korruptsiooniks, mis rajaneb avalikul silmakirjalikkusel, mis poliitkorrektsuse näol on nüüd vältimatus pankrotis.

Eelmise nädala TLSis sekundeerib talle Paul Collier esseega, mis soovitab lahendusena poliitilist pragmatismi. See peab jagu saama kolmest väljakutsest, mis Suurbritannias on ruumilised, hariduslikud ja moraalsed. Põhja-Inglismaa ääremaad tuleb kuidagi lepitada Londoniga, vähe koolis käinud haritutega ja ots otsaga vaevu kokkusaajad võimulolijate vastutustundetusega. Kui Streeck loodab majanduslikult mahavalgunud piima taas kokku koguda ning Milanovic kuulutab kogu ürituse juba ette mõttetuks, siis Collier pakub seni parima reaktsiooni (ehk vastuhaku) analüüsi, kuigi temagi jääb pidama poolele teele.

Oluline on moraalse mõõtme sissetoomine. Collier näeb, et vastamisi on kaks jõudu, millel puudub võime üksteist mõista: status quo kaitsjad teevad seda intellektuaalse üleoleku positsioonilt, vastuhakuimpulss on väärtuspõhine, ükskõik kui häguselt.

Brexit ja Trump aga osutavad, et pragmatismiks, mis kuidagi tõuseks kõrgemale vasak- ja parempoolsuse raamistikust, võib juba olla hilja. Midagi ei innusta lammutustööd enam kui kasvavad varemed. Muidugi ei too ükski revolutsioon lubatud lunastust. Nagu Brexit ja Trump tõendavad, kaasneb pöördeliste mullistustega lihtsalt järjekordne võimukaaperdus nende poolt, kes masside päid kõige paremini segi ajavad.

Avalikkus on revolutsioonides paremal juhul kasulike idiootide, halvemal kahuriliha eest. Kindlasti ei kao Trumpi ja Brexitiga ei kapitalism ega kannata oluliselt praegune eliit (olemasolev vara jääb ka edaspidi parimaks tulevase majandusliku edu ennustajaks), vaid liberalism selle väärtussüsteemina, millisena ta on praegu Euroopas ja Põhja-Ameerikas põhiseaduslik. Seda vastuhakkajate enamus tegelikult vaevalt tahab, soovides üksnes paremat, ausamat, õiglasemat elu.

See, mida ei näinud ette ei Marx ega Habermas, on digitaalne meediarevolutsioon. Sotsiaalmeediast on saanud mobilisatsioonivahend, mis on enam kui vahend. Ta loob identiteete jaotamistes ja vastandamistes, mille tagajärjed on kestvad. See protsess on iseliikuv, korra käimalükatuna ei seisku ta enne, kui vastandumised on ennast ühiskondlikult läbi mänginud, siin-seal juba traagiliselt. Ühiskondliku debati demokratiseerimine, mille sotsiaalmeedia on kaasa toonud, on endaga samamoodi kaasa toonud ammendamatu vahendi vastuhakuks. Niikaua kui internet on olemas ja vaba, jäävad meiega hõõrdumised, mobiliseerumine ja üha atavistlikum väärtuskonflikt.

Selle konflikti moraalse mõõte tegelik tähendus seisneb tema vastandumises universaalsusele, ehk õigustele igas mõttes – kusjuures need pole mässajategi vaatepunktist (kui nad oskaks oma motiive analüüsida) probleemi tegelik juur.

Legitimatsiooniküsimuse selline ootamatu transformeerumine majanduslikust (pseudo)moraalseks seletab muuhulgas ära «tõejärgsuse» probleemi. Tõde on vähemalt Nietzschest alates ametlikult olnud vaatepunkti küsimus. Nietzsche oli esimene, kes lõpuni mõistis, mis on lääne ühiskondade ilmalikustumise vältimatud loogilised järelmid. Selle koha olemasolu, kus kõik saab ainsa ja lõpliku seletuse, on usu küsimus.

Kui jumal on «surnud,» haihtub ka see koht. Seni pole jumala trooni lammutamiseks olnud vahendit, nüüd on sotsiaalmeedia selle andnud. Tõde on lihtsalt üks vahend selles grupiviisilises identiteediloomes, mille internet on meie pärisomaks teinud. Masinglikult asjale lähenedes ei tohiks ugrilastele siin tegelikult midagi uut olla, kuna loomu poolest ei saagi meie meelelaad olla universalistlik. See väljendub olemas, et meie igapäevases keskustelus ei küsi keegi tõsiselt «tõe» kui asjastatud printsiibi järele, vaid ikka seda, kas midagi on «tõsi» või kas ta «tõesti» on nii. 

Liberalism pole meile loomuomane, eestlase individualism on tegelikult kogukonnaideaali peegeldus (tuleb olla «tõsine inimene»). Liberalism väärtussüsteemina taandubki digitaalses revolutsioonis sealt, kus ta pole loomuomane (näeme seda üle Ida-Euroopa).

Võitlus tema elu pärast tuleb nendel piiridel, mille sees asuvates ühiskondades tema ja ta väärtused – isik oma vabadustega – on pika ajalooga hinnaline saavutus. Seda mõtleb ka tänase pessimismi ehk suurim teoreetik, John Gray: liberaalsed väärtused pole suremas, vaid peavad taanduma sinna, kus on nende loomulik keskkond. Seal toimub nende lõplik katsumine.

Kommentaarid (13)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles