Kuigi tasuta ühistransport näib esmapilgul olevat suurepärane idee, on sel ka palju halbu külgi, kirjutab Eesti Väitlusseltsi liige Martin Küüsmaa.
Martin Küüsmaa: tasuta ühistransport külvab õpitud abitust (8)
2. veebruar 2017, 13:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakonna juhitud valitsus lubas novembris võimule saades 2018. aastast kogu Eestit hõlmavat maakonnasisest tasuta ühistransporti. Käesoleva aasta jaanuari viimasel päeval esines majandus- ja taristuminister Kadri Simson (KE) avaldusega, et järgmise aasta algusest tasuta ühistransporti veel ei tule, küll aga plaanitavat seda tuleva aasta keskpaigast.
Tasuta ühistranspordi ideel on aga tegelikult üsna palju halbu külgi.
Õpitud abitus
Esiteks, selline plaan külvab õpitud abitust. Eesti inimestel on niigi tihti ebakorrektsed arusaamad riigi ja erasektori piiridest (Miks on riik nii palju ettevõtteid väliskapitalile müünud? Miks lubab riik poes säärast hinnatõusu? Miks ei taga riik maal inimestele töökohti?). Olgu selle põhjuseks viimase kolmveerandsajandi ajalugu, koolides õpetatava kehv tase või miski muu, on siiski oluline, et inimesed saaksid aru enda (rahalisest, aga ka laiemast) vastutusest oma elu ja valikute paremaks organiseerimiseks.
Tasuta ühistransport kannab endas hoopis vastupidist signaali: meie teeme ja maksame, teie asi on kasutada. Vastutus oma valikute eest üldiselt annab inimestele nii võimaluse kui kohustuse teha valikuid, mis on optimaalsed: arusaam, et igaüks on oma õnne sepp, tuleb kasuks nii tööl, emotsionaalselt kui miks mitte ka riigi kaitsetahte tõstmisel. Õpitud abitus saab kaasa tuua vaid pettumuse, kui «õpetaja» kõigile ootustele ei vasta. Kuna keegi ei saa inimeste eest kõiki valikuid langetada, on parim, kui nad ise tahavad maksimaalselt vastutust võtta.
Raha on vähe
Teiseks, raha on alati liiga vähe. Teed võiksid olla laiemad ja tasasemad. Haigekassa võiks järjekordi vähendada. Õpetajate palgad on madalad. Riigikaitsesse oleks vaja rohkem investeerida. Küsimus on, kuidas iga euro võimalikult efektiivselt ära kasutada.
Kui mõne asja eest on nõus keegi teine maksma, siis miks mitte tal lasta seda teha. Kui on sõitjaid, kes pileteid ostavad, siis on ju suurepärane, et seda raha ei pea välja käima meie ühisest (maksu)rahakotist. Kui me jätame selle raha kasutamata, siis jääb ühistranspordile vähem vahendeid (st vähem liine, harvemad sõiduajad või kehvemad bussid) või mõni muu vajalik asi tegemata (kas tasuta ühistransport on ikka olulisem kui mõne haigla sisseseade uuendamine, et elusid päästa?). Meil on vaja, et raha oleks süsteemis rohkem ja kõige ausam on seda võtta kasutajatelt.
Ebaefektiivne kasutus
Kolmandaks, hinna puudumine toob ebaefektiivse ühistranspordi kasutamise. Inimesed kulutavad ainult siis, kui kulutatu eest saadakse midagi, mille väärtus on kulutatavast summast suurem. Enamik inimesi ei osta poest draakonvilju hinnaga 15 eurot kilogrammi kohta, sest see kiivilaadne puuvili pole seda väärt. Kui tasuta saaks, siis vähemalt prooviks võtaks küll. Samas peaks keegi (nt meie ühine rahakott e riigieelarve) selle tasuta saamise võimaluse looma ehk draakonviljade eest maksma.
Tuleb välja, et kokkuvõttes maksame 15 eurot kilogrammi kohta, aga ühegi inimese jaoks neil puuviljadel tegelikult sellist väärtust ei ole. Samamoodi ei ole ka kõik bussisõidud vajalikud.
Kui pileti hind on x eurot, siis sõidavad ainult need, kelle meelest see sõit on seda hinda väärt (näiteks võimaldab töö juures palka teenimas käia või linnas ametiasutustes). Kui bussisõit on tasuta, sõidavad ka need, kelle jaoks selle sõidu väärtus on üsna madal (nt järgmises peatuses olevasse poodi õlle järele või tegema midagi, mida võiks ka interneti teel korda ajada). Kui nüüd bussiliine organiseeritakse täituvuse järgi, siis ei käi tihedamini mitte need bussid, mida on tõesti vaja, vaid hoopis mingid teised. See ei ole efektiivne ühistranspordile kulutatud ressursside (raha) kasutamine.
Lõpetuseks, ükski neist argumentidest ei tähenda, et ühistransporti üldiselt ei peaks toetama. Kahtlemata on süsteemi ülevalpidamise kogukulu suurem kui reisijate võimekus maksta ja süsteem toetab elu võimalikkust suurtest keskustest kaugemal. Küll aga ei peaks soosima mõttetuid sõite, jätma kaasamata võimaliku lisarahastuse ja jätma inimestele mulje, et nad ise ei vastutagi (rahaliselt) oma valikute eest. Subsideeritud süsteem on parem nii täielikult piletitulul põhinevast kui ka täiesti tasuta süsteemist.