Statistika näitab raskete isikuvastaste kuritegude vähenemist, aga ainult sellest teadmisest suuremaks turvatundeks ei piisa. Kui juhtiv politseinik tunnistab, et vägivald avalikus ruumis on meie ühiskonnas liiga tavaline nähe, siis teeb see rohkem kui murelikuks.
Justiitsministeerium annab välja kodanikujulguse aumärke kuriteo ärahoidmise või selle toimepanemise takistamise, kurjategija kinnipidamise, kuriteoohvri abistamise või muu olulise panuse eest kaaskodanike turvatunde tõstmisel.
Postimees kirjeldab olukorda, kus inimene päise päeva ajal pealinna käidaval tänaval paljude silmapaaride ees peaaegu surnuks pekstakse. Tartu südalinnas peksis vähem kui aasta tagasi kamp noorukeid jõhkralt väikelapse nähes tema isa.
«Kui keegi on hädas, ei tohi ühiskonna hoiak olla selline, et jäädakse passiivseks pealtvaatajaks. Kartma peavad kurjategijad, mitte ausad inimesed,» ütles justiitsminister Urmas Reinsalu mullu, kui kodanikujulguse aumärgi kandidaatide esitamine välja kuulutati.
Kõnealused juhtumid, millest paljud tõenäoliselt ei jõua meedia vahendusel avalikkuseni, räägivad paraku sellest, et kurjategijad ei karda. Ühiskond saab signaali, et vähemalt teatud vaatevinklist on kuskil meie sisejulgeolekus ohtlik mõra. See tuleb igal juhul ära lappida. Me ei saa olla ükskõiksed seesugusesse olukorda sattudes ega seda videopildilt nähes. Passiivseks jäädes tunnistame oma nõrkust ehk võimetust lahendusi leida.
Esmaabi reegel number üks on, et abiandja peab kõigepealt tagama iseenda turvalisuse. Soov abistada on mõistlik, ent ei peaks viima olukorrani, kus kiirabil tuleb sündmuspaigale saabudes turgutada ühe asemel mitut inimest. Reaktsioon vägivallajuhtumile peaks samuti lähtuma tervest mõistusest – alati pole tuisupäine jõuga sekkumine kõige mõistlikum. Kuid sekkuda tuleb. Üks lähemaid abivahendeid on meil taskus. Me ei pea enam ammu lähimat telefoniputkat otsima jooksma.
Teisalt ei tohi me unustada, et elame õigusriigis. Vägivalda takistada püüdes ei või me muutuda ise agressiivseks karistajaks, nii et äärmuslikumal juhul saab ohvrist kannatanu. Omakohus on kahtlemata taunitav, karistuse määramine jäägu kohtule.
Oskus selliste olukordadega toime tulla on osa tervest kodanikuühiskonnast. Nii väärtushinnangute andmine kui praktiliste soovituste jagamine algab kodust ja koolist. Ent arutleda tuleks ka muudel teemadel kui haridus. Näiteks pole avaliku arvamuse tähelepanu all ammu olnud relva kandmine enesekaitse eesmärgil ega ka inimeste üldine oskus end kaitsta.
Vägivald ei tohi mitte kunagi olla liiga tavaline.