Elukestva õppimise mõiste on Eestis saanud juba üldtuntuks. Samamoodi peaksime suhtuma ka liikumisse – kui elukestvasse regulaarsesse hobisse, mis annab toonust, elujõudu ja energiat, ühendab põlvkondi ning tugevdab lähedussuhteid, kirjutavad Mart Einasto ja Peeter Lusmägi.
Regulaarne liikumisharrastus kinnitab tasapisi Eesti rahva seas kanda. Liikumistervise innovatsiooni klastri SportEST tellimusel läbiviidud värske uuringu põhjal on täisealiste liikumisharrastajate osakaal Eestis tõusnud 54 protsendile. Kuigi seda on eelneva aastaga pea kümnendiku enam ja esmakordselt ületab regulaarselt liikuvate eestimaalaste arv napilt nende arvu, kes tegelevad liikumisharrastusega harvem või üldse mitte, ei saa me siiski mööda tõsiasjast, et pea pool Eesti elanikkonnast sisuliselt ei liigu.
Kolm peamist põhjust, mida liikumise vältimisel nimetatakse, on: ajapuudus (44 protsenti), vanus või tervislik seisund (25 protsenti) ning motivatsiooni ja viitsimise puudus (22 protsenti). Paraku tuleb tunnistada, et tegu on pigem ettekäänete kui tegelike põhjustega. Arstide hinnangul on mistahes liikumine vastunäidustatud vaid väga tõsistele haigetele, ülejäänud puhkudel on alati võimalik leida just selline liikumisvorm, mis on kasuks just nimelt paremal tervistumisel.
Ilmselt hakkab kõik ikkagi peale hoiakutest ja eelarvamustest. Ehk on liigne spordikultus muutnud hägusaks liikumise mõtte? Sport on nähtus, mis põhineb võistluslikkusel ja mille eesmärk on selgitada välja parim. Võistluslikkusel on oma varjukülg – võitjaid on vähe, aga kaotajaid palju. Enamus paratamatult kaotavad. Meie hulgas on palju ka neid, kellele võisid juba koolipõlves süstida liikumispelgust ja kaotushirmu kehalise kasvatuse tunnid, kus hindeid jagati paindumatute normide järgi.
Kuid sport ja liikumine ei jaga näilistest sarnasustest hoolimata kuigi palju ühiseid jooni. Liikumisharrastuses on fookus liikumisel kui protsessil, seisundil ja meeleolul. Liikumine on parasjagu mõõdukas kehaline pingutus, kus kaotajaid ei olegi. Kõige universaalsemad, kättesaadavamad ja ühed tervislikumad liikumisvormid – kepikõnd ja võimlemine – ei ole oma põhiolemuselt võistlusmomenti rõhutavad. Samas on ka neid võimalik harrastada koos lähedastega ja osa võtta rahvaüritustest. Samuti on võimalik harrastada sporti ilma võitmata ega kaotamata, seades iseendale jõukohaseid eesmärke. Alati ei pea naabrimehele «ära tegema»!
Liikumisharrastuse kujundamise strateegia «Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030» võtabki ette hoiakute muutmise. Parimaks võimaluseks muuta noorte hoiakuid on kool. Tartu Ülikooli liikumislabori ja Eesti Olümpiakomitee koostöös kavandame kehalise kasvatuse tundide muutmist liikumisõpetuseks. See tähendab hindamist mitte normide, vaid individuaalsete võimete ja pingutuse kohaselt. Liikumisõpetuse tunnid tutvustavad noortele erinevaid liikumise põhivorme ja annavad teadmisi ning oskusi elukestvaks liikumisharrastusega tegelemiseks.
Oluline on ka täiskasvanute hoiakute muutmine. Teadlikuma liikumise edendamiseks kutsub Eesti Olümpiakomitee 2018. aastal, mil Eesti Vabariik tähistab sajandat sünnipäeva, kõiki eestimaalasi ühinema juubelikingitusega «Terve Eesti eest – Kingime sada päeva liikumist!», mille raames saab igaüks anda lubaduse liikuda aasta jooksul vähemalt sada korda ehk umbes kaks korda nädalas. Miks mitte selle lubadusega teha juba algust käesoleval aastal.
Liikumiseks on ka muid viise peale trenni. Miks mitte ühitada liikumisharrastus muu vajaliku liikumisega, näiteks tööle mineku-tulekuga. Kes on Põhjamaid külastanud, on kindlasti märganud, kuidas seal jalgratta, kiirkõnni ja isegi jooksuga tööl käiakse, seljakott vahetusriietega turjal. Seda võimaldab asjaolu, et tööandjad pakuvad kõigile pesemis- ja riietumisvõimalust. Kas oleks otstarbekas uute bürohoonete ja vanade rekonstrueerimisel kavandada iga 15 töökoha kohta pesemiskoht?
Võimaluste kättesaadavakstegemine on Eestis toimunud juba aastaid – kõik on kahtlemata märganud kergliiklusteid ja parke, kus liigutakse palju. Eesti spordiregistris on tänase päevaga 3000 spordiobjekti. Lähiliikumispaikade võrgustiku idee kohaselt peaks suuremates asulates jõudma liikumiskohani maksimaalselt 15 minutilise jalgsikäiguga. Liikumisharrastuse uuringu kohaselt vastas vaid kaks protsenti küsitlutest, et nende elukoha läheduses puuduvad sportimisvõimalused. Vaja on arendada edasi regionaalseid spordikeskuseid maakondades, kus saab harrastada erinevaid liikumisvorme ja pakutakse komplekseid teenuseid pesemisvõimalustest toitlustamiseni.
Eestis toimus käesoleval aastal üle 1500 liikumissündmuse, mis kannavad sõnumit: liikuda on tervislik ja tore. Avaliku sektori jätkuv toetus olulisematele tervisespordiüritustele on ülioluline. Nii nagu laulupeol osalemine annab motivatsiooni paljudele kooridele üle terve Eesti, annab ka Tartu Suusamaraton või Tallinna Sügisjooks tuhandetele harrastajatele motivatsiooni kestvalt harrastada.
Usume, et kui kõiki neid meetmeid aasta-aastalt viljeleda, siis jõuame ka olukorrani, kus pea kõik täisealised elanikud regulaarselt liiguvad ning selle kaudu suureneb tervelt elatud aastate arv.
