Kui eelmisel aastal üritasid küllalt kunstlikult omavahel lahingut pidavat paari mängida sotsid ja EKRE, siis nüüd püüab samamoodi kunstlikult üles võetud hallide passide teemalise tühja kõminaga end taas suureks vastandujaks mängida Keskerakond.
Juhtkiri: Keskerakond tahab kampaaniat, mida ei tohi kampaaniaks nimetada (1)
30. jaanuar 2017, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei Eesti ühiskonnal tervikuna ega ühelgi nn halli passi omanikul ole aastakümneid tagasi selgeks vaieldud küsimuse üldsõnalisest tõstatamisest mitte midagi võita. Pigem võib kunstlikest vastandumistest ja konfliktidest kaotada. Keskerakonna sõnadest jääb mulje, et nad kangesti ootavad, et nendega vaidlema hakataks, aga miskipärast ei taha seejuures selgelt öelda, mille üle täpsemalt vaidlema peaks.
Mart Laar kirjutab tänase lehe arvamusloos tabavalt, kui ümmargused olid kokkuvõttes peaminister Jüri Ratase kodakondsusteemalised vastused riigikogu ees eelmisel nädalal – Ratas loetles ju tõepoolest, kes kõik tema arusaamist mööda kodakondsust ei saa, ent ei täpsustanud, kes siis saaksid ja mida muudetaks. Ja kahjuks ei lisanud mingisugust konkreetsust ka avaldus, mille Keskerakonna volikogu nädalavahetusel vastu võttis. Üldsõnalisele nendingule «on vajalik tõsta fookusesse määratlemata kodakondsusega inimeste arvu vähendamine ning Eesti kodanike arvu kasvatamine» ei lisatud paraku ideid, mida ja kuidas täpsemalt muuta.
Eriti veider tundub, et erakond pidas võimalikuks kirjutada ühte ja samasse avaldusse kaks teineteisele vasturääkivat lauset: a) «Poliitiliste oponentide katsed sildistada antud probleemikäsitlust valimiskampaaniaks, pole tõsiseltvõetavad», ja b) «Määratlemata kodakondsuse küsimuse lahendamine on 2019. aasta riigikogu valimiste üks põhiküsimusi». Öelda, et tahame midagi valimiskampaania põhiküsimuseks, aga selle nimetamine valimiskampaaniaks on sildistamine – niisugune konstruktsioon nõuab tõepoolest erilist mõtlemisaparaati, milletaolisi kirjeldas George Orwell oma totalitarismi olemust avavates romaanides.
Rangelt võttes ei ole võimalik tõsimeeli vaielda ega vaidluste kaudu mingi mõistuspärase lahenduseni jõuda, kui isegi teema algataja Keskerakond ei ütle selgelt välja, mida ja kuidas nad tahavad saavutada.
Mart Laar märgib ka täiesti õigesti, et Keskerakonnal ja peaminister Ratasel oleks aeg aru saada, et nad pole enam opositsioonierakond. Kui eesmärk oleks tõsimeeli see, et senisest rohkem määratlemata kodakondsusega inimesi taotleks Eesti kodakondsust, on praeguse valitsuse juhterakonnal kõik hoovad selleks, et keeleõppeprogramme jms paremaks ning protseduure sujuvamaks muuta (kui viimastes peaks kogemata veel mõni arulage jõnks olema).
Tõepoolest on kurb vaadata, et Keskerakond käitub endiselt, nagu oleks ta opositsioonis. Mis on talutav härja käitumises, pole lubatud Jupiterile.
Loomulikult oskavad ka keskerakondlased arvutada ja saavad ise suurepäraselt aru, et nn nullvariandi läbiminekut pole mitte mingisugust alust loota ei enne ega pärast järgmisi riigikogu valimisi. Ometi on nad erakondlikest kaalutlustest lähtudes valmis kiskuma üles kunstliku ja sisutu üldsõnalise vaidluse, mis ei lahenda reaalsete inimeste reaalseid probleeme. Küll aga vähendab petlikke lootusi üles küttes motivatsiooni pingutada natuke, et teha ära paar lihtsat eksamit ja taotleda kodakondsust, kui inimene ise seda saada tahab.