Sirbis sel reedel: hea uus ilm

Liisa Tagel
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sirp

Sirbis 27.01.2017

ARO VELMET: Uduketramine ja vastutus

Kõik uus on hästi unustatud vana, kuid selles, miks vanad asjad unustatakse, on oma iva. 2016. aasta keskpaiku, Brexiti ja Trumpi valimisvõidu vahepeal, hakati rääkima võltsuudistest ja tõejärgsest ajastust (mina eelistan seda küll Rain Kooli eeskujul uduketramiseks nimetada). Urve Eslas on iseloomustanud seda nähtust Sirbi veergudel järgmiselt: „[T]õde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria.“ Francis Fukuyama näeb uduketramises ohtu demokraatlikule maailmale kui sellisele. Fenomeni uudsust on põhjendatud enamasti nii: varem pole poliitikud nii varmalt tõeväärtusest loobunud, Brexiti eestkõneleja Michael Gove teatas, et „rahval on ekspertidest kõrini“ ning Trump eitas asju, mida ta mõne minuti eest oli jaatanud. Pealegi tegevat ühismeedia ajakirjanike tavapärase töö väravavalvuritena peaaegu võimatuks.

REIN RAUD: Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos. See oli nimelt päev, kus New York Times ja CNN, kaks ameerika ajakirjanduse lipulaeva, avaldasid kinnitamata, kuid piisavalt usaldusväärsetel allikatel põhinevad väited, et Vene võimude käsutuses on USA (tollal veel ametisseastuvat) presidenti kompromiteerivas situatsioonis kujutavat materjali. Oma pressikonverentsil kuulutas Trump need teated libauudiseks ning keeldus CNNi korrespondendi küsimusele vastamast.

MATI HINT: Eesti identiteet tõejärgses ühiskonnas     

Noortekampade enesekinnitus on ümber asunud kõrgematesse sfääridesse, nii et aeg-ajalt võtab russofoobia Eesti kõige erudeeritumate kolumnistide seisukohtades apokalüpsisele kutsuvad mõõtmed.

Detsembris korraldas Eesti keelenõukogu Eesti Rahva Muuseumi Jakob Hurda saalis seminari „Ring ümber identiteedi“. Eesti identiteedist seminaril kuigi palju ei kõneldud, pigem iseloomustas seminari teema vältimine – nagu kassid ümber palava pudru. Nõukogude ajal oli eestlaste põhiliseks identiteedimureks, et meid ei peetaks venelasteks. See oli tolles olukorras möödapääsmatu vastandumine: tähtsam kui see, kes ja mis me oleme, oli see, kes ja mis me ei ole. 25 iseseisvusaastaga oleks eesti identiteet pidanud täituma positiivse sisuga. Ent seda muutust pole toimunud, aasta aasta järel kõlab peavoolupropagandas, et kõige tähtsam on eestlaste ja venelaste vastandamine.

JÜRI REINVERE: Mõra poliitkorrektsuse aates

Oleme Euroopa ajaloo kõige pikema rahuaja jooksul õppinud peaaegu kõiki nähtusi nimetama valede nimetustega.

Nähtustest õigete sõnadega rääkimine – mingi omanäoline robustne ausus – on muutunud luksuseks, mida vähesed oskavad, aga kõik tahavad. Selle taga ei ole alati poliitilised põhjused või poliitilise korrektsuse kõlisevad jalaketid, vaid ennekõike see, et oleme Euroopa ajaloo kõige pikema rahuaja jooksul õppinud peaaegu kõiki nähtusi nimetama valede nimetustega – igas vallas ja igas olukorras.

RAGNE KÕUTS: Võltsuudised ja uus külaühiskond

Võltsuudiste teemat saab käsitleda mitmest vaatenurgast. Minu hinnangul on praegu jäänud peale ajakirjanikutööd lahkav vaade: miks ajakirjanikud ei kontrolli piisavalt infoallika usaldusväärsust ja lasevad läbi väljamõeldud uudiseid? Uudistarbijate puhul on aga esile tõstetud küsimus, miks sellist valeinfot massiliselt jagatakse, kuidas seda siis ära ei tunta?

MIKAEL LAIDRE. Tõejärgne uustõde?

Pilatuse küsimus „mis on tõde?“ ei kao kuskile, kordudes ajast aega vahelduva intensiivsusega. Sama kehtib psalmirea „hääbunud on tõed inimlaste seast“ kohta. Kui kardinal Ratzinger pidas enne paavstiks valimist 2005. aastal jutluse relativismi diktatuurist, ei hoolinud liberaal-sekulaarsed õhtumaad tõest, vaid kuulutasid, et tõde on suhteline, et igaühel on oma tõde, või et tõde ei ole olemas. Alles viimasel ajal kuuleme ilmalikes sfäärides häälekamalt tõest ja valest räägitavat. Säärane vasturääkivus äratab paratamatult kahtlust, nagu jutt tõejärgsusest tekitab küsimuse, mida see üldse tähendab.

ANDREAS VENTSEL, MARI-LIIS MADISSON:  Tõejärgse retoorika tõetingimused

Ühismeedia ajastul ei seostu uudised enam ilmtingimata ajakirjandusliku tööga, selle asemel näeme rahvasuu kui autoriteedi esiletõusu.

 „Barack Obama on moslem“, „Ted Cruzil on salajane Kanada pass“, „Kliimasoojenemine on hiinlaste väljamõeldis saavutamaks majanduses konkurentsieelist“, „Vaktsineerimine soodustab autismi“. Need kummalisena tunduvad väited on esitanud USA presidendiks valitud Donald Trump ja need tuuakse tihti näiteks, kui räägitakse tõejärgsusest. „Post-truth“ valiti 2016. aastal Oxfordi sõnastiku aasta sõnaks. Ka meil on viimasel ajal ilmunud mitmeid artikleid ja väljaannete erinumbreid, kus on kas otse või kaudselt seda temaatikat puudutatud

WOLE SOYINKA: Uuskeele ohud

Poliitiline korrektsus (ingl political correctness) on tekitanud uutmoodi regressiivse konformismi. Siin on oht, et tekib neutraliseeritud inimestevaheline kommunikatsioon: keel, mis koosneb dekontekstualiseeritud, riski-, solvangu-, nüansi-, ajaloovabadest sõnadest. Sõnade mahendamisest pole kasu, kui ühiskondlikud tingimused jäävad samaks.

JAAN KAPLINSKI: Saateks

Sain Wole Soyinkaga kokku Bolognas Üleilmse Kultuuride Akadeemia (Académie Universelle des Cultures) kollokviumil, oletatavasti 2000. aasta oktoobris. Olime mõlemad selle, nüüdseks juba mulle teadmata põhjustel likvideeritud, akadeemia liikmed. Soyinka, kes on rahvuselt joruba, kirjutades küll inglise keeles, pidas kõne poliitkorrektsuseks nimetatud fenomenist, mida kritiseerida valgel mehel oleks raskem kui nigeerlasel. Olen püüdnud Soyinka esinemise teksti Eestis avaldada, seni pole see paraku õnnestunud. Õigupoolest on see tekst tagasihoidlikum kui kirjaniku enda särtsakalt sarkastiline esinemine. Oma kõnes tõi ta paar üsna kõnekat näidet sõnavara korrigeerimisest, millega USAs, ent ka mujal maailmas, tegelevad mitut masti aktivistid. Üliagaratele feministidele pidi Soyinka kord selgitama, et sõna history ei ole mitte his story, mis vajaks kõrvale sõna herstory, vaid tuleb kreekakeelsest sõnast historia.

Meelas Karutald: Tsensor minus eneses

Poliitkorrektsuse juurutamise asemel piisab lihtsast inimlikust viisakusest ja sisemisest kultuurist.

Tsensuuri teema ületab aeg-ajalt ikka uudisekünnise. Nõukogude unelaadsest elust ja tsensuuri panusest sellesse on möödunud kümnenditel raamatu mõõtu uurimusi kirjutanud Kaljo-Olev Veskimägi, Enno Tammer, Maarja Lõhmus ja Gennadi Muravin, lisaks on ilmunud mitmesuguseid almanahhe ja erinumbreid ja peetud konverentse. Viimati pääses Loomingu Raamatukogu juubeldamise tähe all trükki Arvo Krikmanni vanasõnakogumik, millest saab igaüks oma järeldusi teha, mis see ikkagi võis olla, mis kommunismiehitajat nii väärale teele ahvatles, et rahvatarkust pungil raamatuke võimude korraldusel 1975. aastal ära keelati ja hävitati.

AL PALDROK: Poliitkorrektsus tekitab enesetsensuuri

Kuuba uuenduste teel – on see progress või regress ja kas elu on võimalik ilma kapitalismi sissetungita?

Kuuba elab Castro-järgses kaoses. Kas tegemist on ajutise peataolekuga ja Kuuba kommunism näitab uuenenuna maailmale uut ühiskonnamudelit või on see ühe viimase punakantsi luigelaul, jääb lähiviisaastaku otsustada.

Intervjuu Werner Herzogiga. WERNER HERZOG: „Mul on poliitilisest korrektsusest täiesti ükskõik.“

ART LEETE: Soome-ugri kannibalid

TUI HIRV Kas muusika on naiste teema?

Kas riigiarhitekt, kommunikatsioonijuht või keegi teine?

VELJO TORMIS: Rahvalaul ja meie

Veljo Tormise mälestuseks taasavaldame 1972. aastal ilmunud teksti, mis mõjub maestro manifestina. (manifesteeriva teksti) 45 aastat hiljem tundub loomulik, et regilaulu siirded on kõikjal eesti muusikas.

Arvustamisel

Sergei Zavjalovi „Ars poetica. Valik esseid“

Soome-ugri püsinäitus „Uurali kaja“ ERMis

Anna-Stina Treumundi isikunäitus „M-i märg unenägu“

Kontsert „Autoriportreed. Mirjam Tally“

Madli Pesti doktoritöö „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“

Vanemuise „Suluseis“

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles