Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Urmas Pappel ja Oliver Ait: Hiina energiapoliitika ja -julgeolek

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urmas Pappel | FOTO: TÜ

Kas Hiina majanduse energiavajadus muudab maailma? küsivad Urmas Pappel ja Oliver Ait Tartu Ülikooli Aasia keskusest.

Oliver Ait | FOTO: TÜ

Hiinat kimbutab struktuurne energiapuudus. Kommunistliku partei liidrid peavad hoolitsema selle eest, et energianälg niigi aeglustuma kippuvat majandust ei pidurdaks. Tegemist on suure väljakutsega, mille lahendamisel tuleb arvestada sotsiaal-majanduslike pingetega ning tegeleda mitme probleemiga, alates õhusaastest ja energiasektori ümberstruktureerimisest rahvusvaheliste tülideni Lõuna-Hiina meres ja kaugemalgi.

Ilma neid küsimusi lahendamata ei saa Hiina majanduskasv jätkuda ega muu maailm, sealhulgas Eesti, Hiina majanduse arengust kasu. Samuti võib Hiina energiapoliitika ebaõnnestumine väärata Pekingi võetud rahvusvahelisi kohustusi seoses kliimamuutustega ning anda raske tagasilöögi ökoloogiliste probleemidega tegelemisel.

Hiina plahvatuslik majanduskasv on toonud kaasa kiire energiatarbimise kasvu. 1990. aastatega võrreldes on Hiina energiavajadus suurenenud ligi kolm korda. Hiina peamine kodumaine energiaallikas on kivisüsi, mille ulatuslikud leiualad laiuvad Pekingist läänes ja edelas. Kuid kivisüsi on äärmiselt saastav. Suuresti kivisöetööstuse tõttu on Hiina suurim kasvuhoonegaaside emiteerija maailmas. Põhja-Hiina provintside õhk on alatasa läbipaistmatu ning sellest tingitud «Pekingi köha» viib keskmise pekinglase hauda viis aastat oma kaasmaalastest Lõuna-Hiinas varem.

Energiatarbimisega seotud ökoloogilisel kriisil on ka oma sotsiaalne mõõde. Kahanevad puhta vee ja muud ressursid sunnivad inimesi tegema erakorralisi ja üha suuremaid kulutusi. Samas on bensiini ja teiste kütuste hinnad pidevalt tõusnud. See tendents mõjutab eelkõige Hiina vaesemat elanikkonda, kellest suur osa elab Kesk- ja Lääne-Hiinas ega suuda Ida-Hiina kiiresti arenevate piirkondade hinnaralliga sammu pidada. Ökoloogiliste probleemidega toimetulek on vaesematele ühiskonnakihtidele koormavam, mis suurendab Hiina niigi haigutavat varalist ebavõrdsust veelgi.

Ökoloogilised probleemid ja nendega kaasnevad sotsiaalsed pinged toovad igal aastal Hiinas tänavatele kümneid tuhandeid inimesi. Kuna rahutud massid ohustavad riigi stabiilsust, on partei juhid aru saanud, et kivisöe tootmisest ja muu tööstuse tekitatud ökoloogiliste riskidega tuleb tõsiselt tegeleda. 2014. aasta sügisel, kaks aastat enne Pariisi kliimakokkulepet, püstitas Hiina valitsus eesmärgi, et 2030. aastaks on mittefossiilsete kütuste osakaal riigi energiatarbimisest 20 protsenti.

Samal aastal peaks plaanide järgi olema CO2 emissioonid saavutanud lae. Pariisi kliimakokkuleppe allkirjastamine kinnitas juba üldjoontes sihiks võetud eesmärgid ja andis neile rahvusvahelise mõõtme. Pekingis ei mõelda energiapoliitikat kujundades sugugi ainult oma mainele ega ökoloogilisele paratamatusele, vaid üha enam sisepoliitilisele stabiilsusele ja rahva huvidele. Hiina liidrid on aru saanud, et partei legitiimsus ei sõltu enam ainuüksi propagandast ja soliidsetest majandusnäitajatest, vaid ka võimekusest tulla toime ökoloogiliste probleemidega.

Püstitatud eesmärgi täitmiseks on tehtud mitmeid reforme. Hiina suurendab jõudsalt mittefossiilsete energiaallikate osakaalu oma energiaportfellis ning tõhustab juba olemasolevate energiasektorite tootlikkust. Amortiseerunud kivisöel toimivaid kohalikke elektrijaamu suletakse, suund on võetud suurte ja puhtamate elektrijaamade poole.

Samuti on tõhustatud energia tarbimist nii tööstuses kui ka kodudes, kus lokaalsete sooja vee ja küttesüsteemide asemel ehitatakse üha suuremaid ja energiasäästlikumaid keskküttesüsteeme. Maapiirkondades hakkavad populaarsust võitma päikeseenergia ja biogaas. Tänu tõhusamale energiakasutusele tõusis Hiina elektrivajadus ametlikel andmetel eelmise aasta esimese viie kuuga vaid 0,9 protsenti, kuigi riigi majandusnäitajad lubanuks oodata märksa suuremat tõusu.

2016. aastal investeeris Hiina rohelistesse energiaallikatesse rohkem kui Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Jaapan kokku. Kasvuhoonegaaside kauplemise süsteem (ingl k emissions trading scheme) on praegu pilootprojekti faasis, kuid peaks 2017. aasta alguses tööle hakkama üle riigi. Maailma suurimad päikesepaneelide ja -patareide tootjad on Hiina ettevõtted ning tuuleparke kõrgub idarannikust Tarimi nõoni Loode-Hiinas.

Kui Fukushima katastroofi valguses on mujal maailmas tuumaenergia arengukavad löögi all, investeerib Hiina jõuliselt tuumatehnoloogia innovatsiooni ning kavatseb tõsta tuumaenergia osakaalu praeguselt paarilt protsendilt kahekümnele. Ka hüdroenergia osakaal suureneb. 2012. aastal täielikult avatud Kolme Kuru tammi hüdroelektrijaam on maailma suurim, tootes 14 protsenti kogu Hiina hüdroenergiast. Tänu investeeringutele mittefossiilsete energiaallikate arengusse väheneb kivisöe osakaal Hiina energiaportfellis ning kivisöe kaevandusmahud langevad.

Loetletud edusammudest ja tunnustamist väärivast arengust hoolimata on puhtamate energiaallikate juurutamine seotud mitme raskusega. Hiinas on endiselt probleeme korruptsiooni ja riikliku järelevalvega, mistõttu ei pruugi kõik eesmärgid olla tähtajaliselt saavutatavad. Rohelisi energiaallikaid reguleeriv seadustik on lapsekingades ja areng sektori sees kohati ebaühtlane. Lisaks varem kiiresti kasvanud majandus jahtub ning raha uuteks investeeringuteks kuivab tasapisi kokku.

Kõige suurem Hiina energiasektori probleem on struktuurne sõltuvus kivisöest. Hiina kaevandab ja tarbib üle poole maailma kivisöest, mis moodustab endiselt ligi 60 protsenti riigi energiavajadusest. Ühiskondlik vastuseis kivisöetööstuse reformimisele on suur, kuna kaevanduste sulgemine põhjustab paratamatult massilist tööpuudust ja rahvarahutusi, rääkimata tülidest Pekingi võimukoridorides.

Kuigi Hiina aeglustunud majandus ei vaja nii palju kivisütt (ja terast) kui majandusbuumi kümnenditel, jätkab suur osa tehastest tööd täisvõimsusel. Ülepakkumise ja hindade langemise tingimustes otsitakse ekspordivõimalusi, kuid kivisöe tarnimine teistesse riikidesse ei aita lahendada Hiina energiasektorit vaevavaid probleeme ega soodusta üleminekut mittefossiilsetele energiaallikatele.

Ometi on valdkonna ümberstruktureerimine hädavajalik, kui Peking tahab endale püstitatud ja Pariisi kliimakokkuleppes kinnitatud eesmärke täita. Mõõdetud liialdusega võib möönda, et Hiina juhtkonna võimekusest riigi energiasektorit reformida sõltub, kui kiiresti liigub maailm kliimaprobleemidega tegelemisel edasi.

Taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamine täidab ka teist, julgeolekupoliitilist eesmärki. Hiinast sai 1993. aastal nafta neto-importija ning hiljuti suurim nafta importija. Sõltuvus riigivälistest energiaallikatest kasvab ka nähtavas tulevikus. Hiina tolliameti hinnangul imporditi 2013. aastal riiki 57,39 protsenti vajaminevast naftast ja 30,5 protsenti maagaasist.

Nafta- ja maagaasitarnete stabiilseks jätkumiseks peab Peking tegema jõupingutusi energiajulgeoleku tõhustamiseks nii oma lähinaabruskonnas kui ka kaugemal. Eelkõige on Peking mures stabiilsuse pärast Lõuna-Hiina meres ja Malaka väinas, mida läbib ligi kolmandik maailma naftatransiidist ja mille kaudu jõuab Hiinasse umbes 80 protsenti energiasaaduste impordist. Kuid probleeme on ka mujal. Hiina sõjalaevad aitavad patrullida Adeni lahes, et takistada Hiina poole suunduvate naftatankerite sattumist piraatide kätte. Samuti on Hiina relvajõudude osalemine ÜRO rahuvalves osaliselt seletatav Pekingi sooviga tõhustada riigi energiajulgeolekut.

Kuid Pekingi tegutsemine Lõuna-Hiina meres, mida Hiina peab enda riigi suveräänseks osaks, on ühtlasi ärritanud teisi Lõuna-Hiina merega piirnevaid riike. 2015. aasta riiklik militaarstrateegia rõhutab mereväe arendamise olulisust ja põhjendab seda muu hulgas vajadusega tagada Hiina varustatus energia ja teiste vajalike ressurssidega. Eri hinnangutel on Hiina alates 2014. aasta algusest ehitanud vaidlusalustesse Lõuna-Hiina mere piirkondadesse ulatuslikke tehissaari, mida on järk-järgult ka kontrolli suurendamise eesmärgil militariseeritud. Puhkenud on mitu diplomaatilist tüli, mõnel korral ei ole palju puudunud ka sõjalisest kokkupõrkest.

Seejuures on ASEANi riikidega Kagu-Aasias võimalik energiaressursside arendamisel teha koostööd, arvestades, et kõigil riikidel on eri mahus nafta- ning gaasireserve. Kahjuks iseloomustab Pekingi suhteid enamiku ASEANi riikidega pigem rivaliteet kui koostöö ning edu Kagu-Aasia energiaressursside kahasse arendamisel on jäänud kesiseks.

Säärane areng pigem suurendab pingeid Hiina kagupiiril ning on potentsiaalne oht riigi energiajulgeolekule. Kuna Peking ei avalikusta julgeoleku kaalutlustel oma strateegilisi naftavarusid, ei ole teada, kui kaua suudaks Hiina hakkama saada olukorras, kus naftatarned Lähis-Idast lakkavad. On spekuleeritud, et vaid mõnepäevane seisak naftatransiidis põhjustab Hiinas suure majandusliku tagasilöögi. Selle riski vähendamiseks sõlmib Peking kokkuleppeid Venemaa ja Kesk-Aasia riikidega, et tagada energiaga varustatus ka olukorras, kus mõni looduslik või poliitiline kriis halvab nafta- ja maagaasitarned meritsi.

Mereteed on endiselt riigi majanduse toimimise seisukohast olulised energiaarterid, ent ka Hiina toidu ja muude ressursside import sõltub mereteede avatusest. Seetõttu on mõistatav, et Peking teeb julgeoleku tagamiseks suuri sõjalisi investeeringuid. Kuid hoolimata koostööst Venemaa ja Kesk-Aasia riikidega, jääb nn Malaka dilemma Pekingit kimbutama ka tulevikus. Peking ei ole suutnud tagada suuremahulisi nafta- ja maagaasitarneid üle maismaapiiri, kuigi töö selles suunas jätkub, ning koostöö ASEANi riikidega pingete leevendamiseks näib üpris lootusetu.

Seetõttu peab Peking tulevikus energiajulgeoleku tagamiseks tegema üha suuremaid diplomaatilisi pingutusi ning arvestama teiste riikide huvidega, kuna vastasel juhul võivad kõik muud pingutused osutuda mõttetuks.

Tagasi üles