Juhan Mellik: onklite diktatuur

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eesti avalikus arvamises võtab võimust onklite diktatuur. Onkliarvamus – see on väga spetsiifiline maailmavaade, millel on oma kindlad äratuntavad omadused. Peamine nende seas on veendumus iseenda ilmeksimatuses.

Selline isalik-üleolev suhtumine stiilis: «Mina tean, kuidas olid asjad vanasti, teie, piimahabemed, peate veel elu nägema!»

Miks just «onkliarvamus»? Sest peaaegu eranditult kannavad säärast mõttelaadi keskealised või selle piirile lähenevad mehed.

Onkliarvamus tähendab juba definitsiooni järgi kaldumist paremkonservatiivsesse maailmavaatesse. Mitte miski ei valmista onklile rohkem rõõmu, kui ta saaks tõestada: vanasti oli maailmakord paigas, ainult et noored, liberaalid, naised ja vähemused on selle tuksi keeranud. See kahtlane element on minetanud inimeseks olemise põhitõed! Mis veel hullem: nad mürgitavad oma utoopiliste pseudoideedega ka teisi! Kuid pole hullu, varsti tõuseb tegelik inimloomus tuhast ja taastub asjade loomulik seis. Meie ja nemad, õiged ja valed.

Siinkohal raputagu tuhka endale pähe ka kõikvõimalikud õiguslased ja progressiusklikud. Ei ole vaja kogu aeg nii aktiivselt maailma päästa ja oma tõde peale suruda. See tekitab onudes ja nende aatekaaslastes ainult trotsi ja tunnet, et just neil on õigus.

Onuarvamuse tõusu tuleks tõenäoliselt vaadelda nimelt vastureaktsioonina. Kui kõigil on juba ammu kõrini samasooliste kooselust, migrantidest ja tolerantsist, siis pole ime, et vallandub vimm. Kahjuks ei paku see vimm mingisuguseid lahendusi.

Paljud onud näivad uskuvat, et kunagi eksisteeris mingi isevärki eldoraado. Maailm, kus kõik oli paigas. Maailm, kus valgenahaline nelja jäsemega heteromees käis kirikus, sigitas kohusetundlikult lapsi ja võis iga kell julgelt suu lahti teha, ükskõik, mida ta arvas. Ühtlasi on see maailm, mis eksisteerib vaid nostalgilise ideaalina.

Onkel igatseb naasmist millessegi samasugusesse – universumi, kus on püsivad ja kindlad väärtused. Seepärast ei salligi ta postmodernismi, igasugust tühja targutamist ja Tallinna Ülikooli. Milleks sogada vett ja leiutada jalgratast, kui inimese põhiolemus on endine?

Hoidugem üldistustest: mitte iga räuskav ja end rahvuslaseks nimetav inimene ei kvalifitseeru onkliks. Onkel arvab enamasti, et teab, kes oli Edmund Burke või mis oli Saksamaa konservatiivne revolutsioon. Tal on oma teoreetiline ja järjepidev raamistik –  olgugi, et vildakas. Räuskajal pole sedagi.

Selle asemel tuleks küsida, miks on kuulda nii vähe onklitele vastu astuvaid hääli. Teistsuguste vaadetega mõtlevaid inimesi on meil küll – jah, eriti noorte ja naiste seas.

Võib-olla on liberaalid, vasakpoolsed ja muu säärane rahvas maailmas toimuva taustal tõesti andnud loobumisvõidu. Võib-olla ongi ajavaim selline.