Artemi Troitski: kuidas Nõukogude Liidu aladelt lahkujad lõid Lääne-Venemaa

Artemi Troitski Foto: Tairo Lutter

Venemaalt või ka Nõukogude Liidust võis ju ära sõita, kuid sageli võtsid ärasõitjad oma kodumaa väljarännumaale kaasa. Nii on tulemuseks Lääne-Venemaa, kirjutab kolumnist Artemi Troitski.

Allpool ei tule juttu mitte Smolenski oblastist ega isegi Kaliningradist, vaid aladest, mis jäävad Venemaa riigipiirist läände. Neil aladel – Euroopa Liidus, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Iisraelis, Austraalias ja veel jumal teab kus – elab miljoneid etnilisi venelasi, «venekeelseid» ja «venekultuurseid» inimesi.

Nagu ajaloolisel kodumaal, elavad nad erinevalt ja on omaks võtnud osaliselt risti vastupidised seisukohad. Aga nagu ei kattu olukord piiri taga Venemaa omaga, nii erineb ka ulguvenelaste elulaad kergelt, mõnikord aga lausa põhjalikult sellest harjumuspärasest. Ma ütleksin isegi, et «võõrsil» (muidugi, jah, kuidas kellele…) on see palju mitmekesisem. Selle kohta oleks tulus kirjutada tõsiteaduslik uurimus, mida toetaksid statistilised andmed, aga mina piirdun praegu pelgalt esseega: kes kus ja kuidas elab ja mida teeb?

1. Minu aadress on NSV Liit

Tahtmatud emigrandid

Endise NSV Liidu riikidele oli see tüüpilisest tüüpilisem: noored inimesed sõitsid nõndanimetatud Pribaltikasse komsomolilähetusse, olümpiaobjektide ehitusele, sõjaväeteenistusse… Sama hästi võisid nad sattuda Kemerovosse või Nikolajevisse (mida tänapäeval nimetatakse Mõkolajiviks).

Seal nad siis elasid ja töötasid, kuni ühel ilusal päeval (jällegi, kuidas kellele...) 1991. aastal ärkasid üles – selle sõna kõige otsesemas tähenduses! – ühel sootuks teisel maal. Kus oli teine riigikeel, teised kombed, teised ülemused. Mõningad sulandusid uude süsteemi kergelt ja isegi rahuldustundega, paljud aga mitte.

Nii nad elavadki tänapäevani «siseemigratsiooni» režiimis, mis on paljudele intelligentsetele venelastele äärmiselt tuttav olukord, ehkki tunduvalt teistsugustel asjaoludel. Nad istuvad päevad läbi Venemaa telekanaleid vaadates, kohaliku eluga põrkavad eelistatult kokku ainult lähimas supermarketis, riigieluga aga pensioni kätte saades. Riiki, kus nad elavad, nad üldjuhul ei armasta, ei tunne ega tahagi tunda.

Ma mõistan neid inimesi ja tunnen neile kaasa: küpses eas on elulaadi, harjumusi ja väärtussüsteemi äärmiselt raske muuta. Ma ei suuda lõpuni mõista ainult üht asja: miks küll, kui nad nii täielikult eitavad väikeste Euroopa riikide elu, ei pöördu need «tahtmatud emigrandid» tagasi suure Venemaa rüppe, millest neil tänu televisioonile on ju kõige roosilisemad ettekujutused?

Olen korduvalt seda äärmiselt lihtsat küsimust esitanud ning ikka ja jälle on see sisuliselt löönud vestluskaaslase lootusetult rivist välja. Venemaa Balti riikide saatkonnad pakuvad kangesti välja repatrieerimisprogrammi: nii palju, kui ma tean, on Eestis seda rohkete aastate jooksul kasutanud tervelt oma kakskümmend perekonda, kusjuures mõni neist on juba jõudnud tagasi tulla.

Muidugi, see on puhtalt nende oma asi: tung virelda õelate aborigeenide ja roiskuva gei-timukraatia ikke all kaugel eemal taevalikust Putinist ei ole kuidagi loogiline, aga eks inimestel ole ju vaba tahe. Ning NSV Liidu teisest tulemisest pole keelatud uneleda ega ajaveebiski kirjutada – Euroopa Liidus puuduvad seni seadused ekstremismi ja «põliselanikkonna tunnete haavamise» kohta.

Brighton Beach

See on samuti juba vana lugu, mis ulatub 1970.–1990. aastatesse, mil miljonid lihtsad Nõukogude kodanikud, kel oli otsene või kaudnegi kokkupuude juudi või saksa rahvusega, hülgasid oma üliriigi ja asusid, sageli kompaktselt, elama Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaa Liitvabariiki, Iisraeli. Riikidesse, märgin kohe ära, mis ei suhtunud NSV Liitu sugugi sõbralikult. Sealjuures sattusid nad erinevalt eelmise alajaotise tegelastest sellistesse oludesse eranditult omal soovil. Tolle palverännaku lõpptulemus oli aga paradoksaalselt sarnane.

Nõukogude Liidust roiskuvasse läände ümberasujate tuntuim koloonia on New Yorgi Brighton Beach. Mina sattusin sinna esimest (ja eelviimast) korda 1988. aastal ning olin vapustatud: aksjonovliku Krimmi saare asemel, mis sulandaks orgaaniliselt vana Venemaa ja uue Ameerika, nägin karikatuurset provintslikku Nõukogudemaad.

Täielik popšansoon. Seesama armetu elulaad ja kultuurisegu, ainult et ilma defitsiidita: poekesed lausa vaarusid liha-kala-vorsti ja maitsetu pudi-padi all! Küllap siis ainult selle pärast oligi üle ookeani kihutatud. Sõitsin neid muljeid kontrollima oma kolmkümmend aastat hiljem – ja mitte midagi ei olnud muutunud.

Need inimesed hääletavad Trumpi poolt ja hääletaksid ka Putini poolt, kui ainult saaksid, ning just nemad kindlustavad Filipp Kirkorovile esinemised Carnegie Hallis. Võib-olla on mu suhtumine liiga jõnk ja ma ei ole kõigest õigesti aru saanud, aga need muljed on igatahes olnud väga kirkad. Muide, asjadega paremini kursis tuttavad on kinnitanud, et enamik «braitonlasi» ei kõnele isegi inglise keelt.