Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: tööraamatupaanika

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tööraamat. | FOTO: EGERT KAMENIK/PM/SCANPIX BALTICS

«Sa vaata, kus on hea raamat! Kõik on kirjas! Vaatad, ei usu oma silmi, loed, ja kõik on selge,» räägib legendaarne Pantalone kunagises Ugala kultuslavastuses «Armastus kolme apelsini vastu». Commedia dell’arte koomilise vanamehe raamatumonoloog illustreerib suurepäraselt janti, mis Eesti avalikus ruumis käib juba mitmendat päeva ühtäkki taas üliolulise dokumendi staatuse saanud tööraamatu ümber.

Nimelt teatas sotsiaalkindlustusamet nädalavahetusel pressiteates, et kutsub inimesi, kes pole veel pensionil ning on töötanud enne 1999. aastat, tooma oma tööraamatu sotsiaalkindlustusametisse. Enne seda registrites töötamise kohta andmeid ei ole ja neid tuleb inimestel dokumentide alusel tõendama asuda. Ametisse hakkavad kuhjuma tööraamatud, vanad töölepingud, arhiiviteatised ning ilmuma tunnistajad. Sadadelt tuhandetelt inimestelt, kellest paljudel on tööraamat kardetavasti kadunud. Sest seda justkui ei olnud enam vaja.

Sotsiaalmeedia plahvatab sellistel puhkudel satiiriliselt ning lendama hakkavad kõikvõimalikud naljad. Tõepoolest, kuhu edasi? Kas poodi minnes tuleb edaspidi kaasa võtta Eesti ostukaart või panna taskusse Tartu raha? Või minna valima Eesti kodaniku isikutunnistusega, mille väljastas kodanike komiteede liikumine? Muigega võib ju öelda, et meenutused on vahvad ning mõni inimene saab tööraamatut taga ajades võib-olla oma kapidki korda – leiab üles kadunud asju ja dokumente.

Ühest küljest oleks justkui teravmeelne idee haakida mingi bürokraatlik samm äsja tuule tiibadesse saanud valitsuse kavandatava pensionireformi debati konteksti. Teiselt poolt tekitab selline pöördumine inimestes asjatult paanikat. Juba praegu on küllalt neid, kes, kuulnud kuskilt suvalist uudiskatket, küsivad murelikult: mul on tööraamat kadunud, kas ma jään nüüd tulevikus pensionist ilma? Kust ma leian tunnistajad, kui sobivad inimesed on surnud? Ettevõtted arhiiviga tükkis on kadunud… Muresid kui palju ja need mured on täiesti mõistetavad.

Puhkenud segadus näitab, et ilmselgelt on siiski jäetud mõndagi olulist lahti seletamata ning sotsiaalkaitseminister Kaia Ival ja vastutavatel ametnikel seisab nüüd ees hulk rahustavat ületunnitööd. Nende keeles, kes teavitamise eest palka saavad, tuleks selle kohta öelda kantseliitlikult «kommunikatsiooniviga». Kurb on niisuguste juhtumite puhul see, et pilkeobjektiks satub ka riik. Veel kurvem oleks muidugi, kui peaks ilmnema, et mingi osa andmeist, mis peaksid kuskil tallel olema, on kadunud. Või on mingite teavitustega hoopistükkis hiljaks jäädud.

Igatahes, supp on valmis keedetud ja see tuleb ära helpida. Kardetavasti üsna kuumalt.

Tagasi üles