Ma vihkan isegi vähesel määral Vladimir Putiniga nõustumist. Venemaa president veab oma riiki, minu sünniriiki, vähikäiku tegema ning väidab valelikult, et rahvusvahelise õiguse eiramine on kuidagi venelaste jaoks hea. Ameeriklaste hüsteeriline reaktsioon Kremli väidetavatele püüetele mõjutada USA presidendivalimisi, sundis mind olukorda vaatama aga Putini perspektiivist, kirjutab Nina L. Hruštšova.
Kindlasti ei saa täiesti alusetuteks nimetada USA luureagentuuride süüdistusi, et Venemaa tootis valeuudiseid ja avaldas häkitud e-kirju eesmärgiga vähendada Hillary Clintoni toetust presidendivalimistel. Endise KGB agendina on Putinile igati iseloomulik varastada saladusi ja toota desinformatsiooni.
Tõesena kõlab ka väide, et Putinil on toimik, mille sisu on küll kinnitamata, aga sisaldab kompromiteerivat materjali Trumpi kohta. Venemaast ei oleks loogiline Trumpi oma sepitsustest säästa. Teisalt peaksid ka Vabariiklaste partei juhid mõistma, et kui Venemaa häkkerid tõesti ründasid demokraate, ei saanud jääda puutumata ka nende serverid.
Isegi kui väidetava toimiku sensatsiooniline info ei ole õige, on tõenäoline, et Venemaa käes on vähemalt mingisugusedki äridokumendid, või isegi Trumpi tuludeklaratsioonid – info, mida Trump on väga pingsalt püüdnud Ameerika rahva eest varjata. Kui Trump ei toeta Venemaad küsimustes, mis varieeruvad NATOst Ukrainani, paljastatakse tõenäoliselt ka tema saladused, just nagu juhtus Clintoniga.
USA reaktsioon sellistele väljavaadetele on olnud äärmuslik. Trumpi suured toetajad on valmis lubama Trumpi ja Putini lähedast sõprussuhet, hoolimata sellest, et see suurendab mõlema poole haavatavust teise suhtes. Teised, kelle seas on ka mõned Vabariiklaste partei kogenud liikmed, viitavad hiljuti avaldatud USA luureraportile, mis kirjeldab kahtlusi, et Venemaa sekkus valimistesse, ning nõuavad karmide meetmete kasutuselevõtmist Putini valitsuse vastu, kuigi uus külm sõda ei ole mitte kellegi huvides.
Mina näen, et juba luureraport ise oli vägagi probleemne: täis oletusi ja eelarvamusi, ning põhineb väitel, et Putin PEAB olema vaenlane, sest ta ei jaga lääne väärtusi. Kuidas ta saakski? Venemaa ei ole olnud lääne maailmakorras kunagi täiesti teretulnud ning veel vähem lubati riigil võrdsetel tingimustel selles osaleda. Seetõttu on Putin asunud iseenda rahvusvahelist korda looma.
Oma presidendiaja alguses soovis Putin, et Venemaa oleks osa Euroopast. Kohe tekkis aga vastasseis, sest NATO laienes Balti riikidesse. 2006. aastal kuulutas tollase presidendi George W. Bushi valitsus, et kavatseb Ida-Euroopasse ehitada raketitõrjekilbi, mis kaitseks lääne liitlasi Iraani mandritevaheliste rakettide rünnakute eest. President Barack Obama realiseeris selle plaani eelmisel aastal. Venemaa nägi seda otsese ohuna ja märgina, et üleskutsetesse paremate suhete loomiseks peaks suhtuma ettevaatlikult.
USA on Putini-vastaseid jõude toetanud juba alates 2008. aastast, kuid suurendas toetust 2011. aastal, mil toona peaministri ametis olnud Putin valmistus naasma presidendi kohale. 2013. aastal elas USA kaasa Ukrainas toimuvatele meeleavaldustele, mis lõppesid Venemaad toetava presidendi Viktor Janukovõtši kukutamisega. Janukovõtš oli kahtlemata närukael, aga USA toetab selliseid omajagu. USA püüdlused keelata Venemaal või ükskõik millisel teisel jõul sarnaseid võtteid kasutada, on selgelt silmakirjalik.
USA välispoliitika on sellisest kahepalgelisusest läbi imbunud. Bushi sõja algus Iraagis põhines ühepoolsel luureinfol. Obama omakorda toetas Araabia kevade ülestõuse, kuid käinud välja demokraatiat toetavat strateegiat – lähenemine, mille tulemusel on Liibüast saanud läbikukkunud riik, Egiptus muutunud veelgi diktaatorlikumaks ning Süüria langenud luupainajalikku pikaleveninud konflikti. Samal ajal nuhkis USA riiklik luureagentuur (NSA) kõigi järel, olgu siis tegemist sõbra või vaenlasega.
USA luureraport rõhutab, et Putin soovib õõnestada liberaalset demokraatiat. Selge näib aga see, et tema esmaseks eesmärgiks on paljastada läänemaailma topeltstandardid, purustades sellega lääne tõkked, mis takistavad Venemaal oma eesmärkide täitmist. Kui USA saab õigustuseta nii halvasti käituda, siis Putini mõttekäigu järgi, miks peaks Venemaale olema keelatud mõjusfäär näiteks Ukrainas?
Miks ei oleks Putin pidanud sellisel juhul proovima Trumpi aidata? Ukrainlased avaldasid toetust Clintonile, lootuses, et ta edendab ka nende huve. Putini toetus Trumpile on täiesti loogiline, sest erinevalt Clintonist, kes võrdles teda Adolf Hitleriga, on Trump Putini valitsemisstiili avalikult imetlenud. Ainuüksi idee, et Putin ei peaks oma huvide kaitsmiseks midagi ette võtma, on objektiivsuse maski taga peituv ideoloogiline erapoolikus ning see on toetuseks Putini väidetele, et lääneriigid tahavad talle ära teha.
Ärge saage minust valesti aru: hoolimata oma vigadest, on USA maailmas siiski positiivne jõud. Tegemist võib isegi olla ainsa tugevalt positiivse jõuga lisaks Euroopa Liidule, mis peaks lõpetama sisemise jagelemise ning keskenduma hoopis suurushullustuse käes vaevlevate illiberaalsete juhtide võimu piiramisele – üheks selliseks on näiteks Putinist pimestatud Ungari peaminister Viktor Orbán.
Lisaks kõigele muule peaks ameeriklastes kindlasti muret tekitama väljavaade, et nende uus president on Putini taskus. Lääne poliitika Venemaa osas – majandussanktsioonid või sõjaväeõppused piiririikides (näiteks Poolas) – ei ole ilmtingimata valed. Vale on aga see, et nende hirmude ja poliitika kujunemise taga on Putini natsionalismi vihkamine, mitte hoolikas hinnang diplomaatilisele ja strateegilisele atmosfäärile.
Kui USA keskendub liialt oletustele ja kahtlustele Venemaa sekkumise kohta äsja olnud valimistel, võib ta leida end veelgi destruktiivsemas vastasseisus Putiniga. Selle asemel peaks USA Venemaaga suhtlemiseks kujundama tervikliku, läbimõeldud ja tasakaaluka lähenemise, mis ei käsitleks väärtusi propagandana, vaid hoopis otsekohesema ja usaldusväärsema välispoliitika alusena.
Nina L. Hruštšova on The New School rahvusvaheliste suhete professor ja kaasdekaan ning vanemteadur Maailma Poliitika Instituudis.
Copyright: Project Syndicate, 2017.