Ennustamine poliitikas on tänamatu tegevus, isegi lühiajaliselt ette vaadates, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso ning küsib, mis saab kriisis vaevlevast Euroopa Liidust edasi.
Tellijale
Iivi Anna Masso: Euroopa saatuse aasta (17)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastal 1996 kirjutas ajaloolane Tony Judt, et Euroopa [Liidu] kaitsev käsi vaevalt kunagi «Habsburgi südamest» (Tšehhi, Ungari, Slovakkia, Sloveenia ja Poola) kaugemale ulatub. Judt ennustas, et Vene piiri äärne «bütsantslik Euroopa», Lätist Bulgaariani, peab omaette hakkama saama, sest see on vene huvidele liiga lähedal, et Euroopal oleks mõistlik sinna tungida.
Judt ei olnud sugugi rumal, ta oli üks parimaid läinud sajandi Euroopa ajaloo avajaid ja ka uuema aja analüüsijaid. Üks veidi varasem, samuti hiilgav 20. sajandi Euroopa mõtestaja oli Hannah Arendt, kes oskas ida ja lääne totalitarismi omavahel võrrelda varem kui mõnigi muu. Ometi pidas Arendt Teise maailmasõja lõppedes võimatuks, et Euroopasse hakataks rajama müüre, mis maaosa sõja võitjate vahel mõjupiirkondadeks jagavad.
Nii mõnigi hinnatud lääne asjatundja oli veel 1980. aastate lõpus veendunud, et NSV Liit ei lagune, vaid terveneb Gorbatšovi uuendusliku käe all. Samuti avaldas mõni Euroopa poliitik veendumust, et Krimmi anastamine Venemaa poolt on mõeldamatu, nagu ka vene vägede tungimine Ida-Ukrainasse – vaid mõni kuu enne, kui see kõik tegelikult juhtus.
Ükski neist näidetest ei tõenda, et ütlejad ja arvajad oleksid rumalad olnud. Pigem osutavad need, et tulevikku on raske ennustada, sest inimeste otsused ja nende tegudest järgnevad ahelreaktsioonid on ettearvamatud. Et see, mida me ühel hetkel peame kõigi mõistusega võetavate märkide põhjal mõeldamatuks, võib järgmisel hetkel osutuda siiski tegelikkuseks.