Aivar Pau: seisab, ei seisa

Aivar Pau. Foto: Postimees.ee

Aitab nüüd küll. Aitab omavahelistest kaklustest, mis mitte kuhugi ei vii. Aja ja tähelepanu raiskamine olukorras, kus suured asjad ootavad põhimõttelist ja kiiret lahendamist, kohati lausa uue vundamendi ladumist.

Neilt mõtteilt tabasin end ühel selle nädala päeval, mil meie riigi IT-juhid olid läinud tuliselt kaklema teemal, kas Eesti innovatsiooni areng on tõesti seisma jäänud, seisab veidi või ei seisa tegelikult üldse. Kes on süüdi, kes peaks asja edasi vedama, kes ei saa aru, kellel on suurem...

Palju kõhedust tekitavam haigus on hakanud üha püsivamaid elumärke näitama hoopis mujal kui see kerge palavikupuhang ametnike ja poliitikute seas. Tülgastav tõbi, mille vastu oleme üritanud enam kui 25 aastat võidelda ja mis majanduse arenedes on saanud uue, kummastava vormi.

Ma räägin kasvajast, mis on pannud meie ärimehi kinni katma oma kodumaa nime. Oma päritolu. Seda, mille üle me nii uhked oleme olnud ja mida siinmail nii kõlaval häälel hüüame. Tühjagi, selgub, et oleme olnud eksitatud.

Kolm ettevõtjate tsitaati ainuüksi sellest nädalast.

Üks. «Kujundasin meie brändi meelega selliseks, et meid võiks ette kujutada kui USAs tegutsevaid noori, sest paljudele välismaalastele seostub Eesti nimi Ida-Euroopaga ja endise Nõukogude Liidu maaga, millel on negatiivsed assotsiatsioonid kvaliteedile ja usaldusväärsusele.»

Kaks. «Startup’i Eestiga sidumine on parimal juhul positiiv-neutraalne, tihti negatiivne assotsiatsioon. Müüa oma toodet suurtesse account’idesse imelikust Eestist on oluliselt raskem kui Californiast.»

Kolm. «Peakontori Eesti jätmine defineerib paljude partneriks jaoks ka ambitsiooni, kuhu tahetakse jõuda, ja teeb nii raha tõstmise kui ka klientide saamise palju raskemaks.»

...ja meie arutleme siin tulihingeliselt selle üle, kas rahn või siil, kas «avatud» või «aktiivne» võiksid olla need iluslõuganid, mis meid järgmisel messil külastajatele meeldivamana lasevad paista... Tundub tiluliluna, eksole?

Tundub nagu tühja tulistamine. Tundub, et ettevõtjad vajavad midagi palju kapitaalsemat, tõhusamat, tummisemat, selgemat ja jõulisemat. Midagi, mis meid lõpuks ometi «imeliku» staatusest vabastaks. Midagi, mis lubaks neil olla suure tähega Eesti mitte ainult siinses statistikas ja brändikalendril.

Valikuid ei ole palju. Tegelikult on neid ainult üks. Pooldan kahel käel kõiki neid, kes räägivad sellest, et meil tuleb teha veelgi selgem valik oma geograafilise, poliitilise, majandusliku, olemusliku kuuluvuse suhtes. Saada üdini osaks sellest, mis muule maailmale seostub mõistetega «kvaliteet», «rahu», «stabiilsus», «edukus»: me oleme Põhjamaa.

Kui see valik on selgelt minevikust ja ümbritsevast lahti kiskudes tehtud, siis tuleb kõik muu iseenesest. Sõnumid, fotod, märgid. Mis oleks, kui võtaks selle tee nüüd ja kohe ette.