Olesja Lagašina: kes ütles, et me kõik armastame Putinit? (3)

Olesja Lagašina
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plakat, millele on vene keeles kirjutatud «Ma armastan Putinit»
Plakat, millele on vene keeles kirjutatud «Ma armastan Putinit» Foto: SCANPIX

Ma ei armasta Venemaa presidenti Vladimir Putinit ja julgen seda ka avalikult välja öelda, kuigi Eesti vene kogukonnas ei ole see eriti tervitatav. Samas mind häirib see, et meie ühiskond kipub asju nägema must-valgena, kirjutab Postimehe venekeelse toimetuse juhataja Olesja Lagašina.

Sulle ei meeldi kooliküsitlus Kaitseliidu kohta? Järelikult armastad Putinit! Arvad, et Ukraina sõjas on süüdi Venemaa? Selge, oled USA saatkonna palgal! Tunnistad, et Yana Toomil on ka ratsionaalsed seisukohad? Seega toetad Aleppo pommitamist! Ja hoidku jumal selle eest, kui keegi räägib riigis valitsevast rahvuspõhisest ebavõrdsusest. Naaseme aga esimese punkti juurde.

Vastasseis soosib üldiselt binaarset mõtlemist, mistõttu on ratsionaalsus viimane asi, mida siis oodata. Tihti esineb pahameelt, mille taga võivad olla täitsa erinevad motiivid. Näiteks võib hukka mõista Venemaa tegevust Ukrainas ja samal ajal lugeda Ameerika Ühendriike mitte kõige demokraatlikumaks riigiks maailmas või täna võib keegi poliitik üles kutsuda kiusama Facebookis taga teisitimõtlejaid, aga juba homme toetab ta neid õnnetuid ohvreid. See-eest rahvuslik ebavõrdsus on statistiline fakt mitte arvamus.

Jah, loomulikult ei saa sõja puhul esineda laia arvamusspektrit, sest siinpool on omad, sealpool aga võõrad. Viimaste pihta on vaja aga tuld anda. Seega nii Kaitseliidu lihtliikme kui ka arvatavasti Seligeri noortelaagri osavõtjate jaoks peab kõik olema must-valgelt selge. Ent kriitilistel hetkedel on arutelu peensuste üle just hukatuslik. Mistõttu ongi siin mustad, seal valged, keskel aga sinimustvalged, kelle seas kaks poolt on ajalooliselt lõhestunud ja umbusaldavad üksteist.

Ja mõlemad pooled ruttavadki oma tõtt kuulutama, sest neile ei antud isegi võimalust teise poole tõde ära kuulata. Ühes imeväärses riigis saab oma isikliku arvamusega minna välja piketeerima ja sattuda paariks aastaks trellide taha, ja lausa niimoodi, et pärast on sind võimatu kusagilt üles leida. Seevastu teises kohas käiakse sinuga peenekoelisemalt ümber, näiteks räägitakse sellest, et mida see post-truth society (tõejärgne ühiskond) endast kujutab ja miks arvamuste mitmekesisus teenib vaenlase ideoloogiat. Ja kui sa jääd oma arvamuse juurde ja teed seda argumenteerides, surutakse sind vaikselt sinna kohta, kus sind ei ole kuulda või nende juurde, kes ebaadekvaatselt pooldavad tuliselt Ameerika muutmist radioaktiivseks tuhaks.

On väga mugav jagada üldtunnustatud arvamust, eriti riiklikult heakskiidetud arvamust. Veidi vähem mugavam on olla opositsioonis, aga ka sel puhul on teile kindlustatud massiline toetus ja vankumatu kindlustunne. Märksa raskem on otsida viise, kuidas ühendada kaht poolt ja samas näha igas ideoloogias puudujääke, sest absoluutseid ideoloogiaid meil pole olemas ja kaks absoluutselt ümmargust pusletükki lihtsalt ei sobitu kunagi üheks. Seepärast ongi vaja anda selgeid hinnanguid kindlatele sündmustele, olenemata diskursusest mida te toetate ja millega on teil rohkem ühist. Asjade üle tuleb otsustada nendest lähtudes ja mitte sellest, mida dikteerib mainstream. Ilma liigse üldistuseta. Kuigi alati on lihtsam panna Putin pealkirja ja nautida oma ühepäevakuulsust.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles